P, 2278. päev: veel kahes muuseumis

Jaama ees

Eeslilinnas auto- ja õllemuuseumis.

Automuuseum ostub koosnevat kahest toast ja verandast, kus heljub meeldiv masinaõli lõhn. Autosid on väljas paarkümmend, kappides võrdlemisi kenasti tehtud autovõidusõitjate figuure (kellest mitu olid küll vennad) ja automudeleid. Automudelite ehitamine on suur vaev, oskan kinnitada ainsa enda automudeli kogemusel (seniajani pooleli 1:16 VW Käfer, kui mitte lugeda automudeliteks rohkem nagu lennukite juurde mõõtkava näidiseks tehtud 1:72 sõidukeid Opel Blitz, Sd.Kfz. 251/1 ja VW Kübelwagen ning kuskil peaksid olema ka peaaegu valmis BMW R75 ja Panther Ausf. A). Nimelt on autod tsiviilkasutuses lakitud läikiva lakiga, mille jäljendamine mudelil eeldab poleerimist ja läikega värvi (mis kuivab kaua) kuivatamist kohas, kuhu sellele ei sadene tolmu, mis olukord siseruumides on kaunis võimatu. Poleerimine toimus ennevanasti P4000 liivapaberiga ja ikka märjalt, mitu päeva pärast värvimist; otseteed nagu katmine põrandavahaga hästi ei toiminud.

(P4000 tähendab terasuurust, kõrgendikke tolli kohta. Tavaline peen argiliivapaber on P120, lihvimist P1200 paberiga nimetati juba poleerimiseks, mida see päriselt ei ole (kriimud on mikroskoobis näha), mikroskoobi eel lihviti mu alma mater’is metallitükke nõnda: P400, P600, P1200, P2000 (?), P4000 (?), 0,5 µm pasta – enam ei mäleta, kas P1200 ja pasta vahel peenemat paberit oli, tõenäoliselt oli, aga ei mäleta, kas samme oli üks (P2000 või P4000) või kaks (P2000 ja P4000) ; protokoll nägi ette, et lihviti ainult ühes suunas, eelmise suunaga risti, kontrollides sageli, kas eelmise lihvimissammu kriimud on näha; kui enam ei olnud, lihviti sama kaua veel; mikroskoop ise oli taoline, et tudengil sinna ruumi asja ei olnud (mikroskoobi peal oli koguni seda ütlev silt).)

(Põrandavahast kah. 1990. aastate algul ilmutas kodukeemiakontsern S.C. Johnson (mitte segi ajada meditsiinitootekontserniga Johnson & Johnson) akrüülpõrandavaha Future, mis põrandale kantuna kuivas kõvaks läikivaks kelmeks. Kohe avastasid mudeliehitajad, et seda „vaha” saab üliedukalt kasutada mudeliehitusel, sest teatavasti tuleb siirdepildid kanda läikivale alusele (muidu jääb õhk alla). Suured eelised olid kiire kuivamisaeg, värvitus (muidu läikega lakid kippusid olema kollakad), lihtne pealekandmine (vatitikuga), märgatavad kleepeomadused (häda korral sai kehva liimiga siirdepildid kohale kleepida) ja üliodav hind (maksis praeguses rahas 5 €/l, mudeliehituslakid aga üle 100 €/l). Maailma mudeliehitajad hoidsid hinge kinni, millal keegi mudeliehitustarvikute tootja nipi tabab ja villib selle jumaliku neste ümber tillukestesse purkidesse, saades mitu tuhat protsenti kasumit. Futurel oli iseloomulik lõhn, nii et kui värskelt vahatatud põranda juurde sattus mudeliehitajaid mitu, vahetasid nad paljutähendavaid pilke ja ohkasid taolise raiskamise peale. Muidugi mõista kadus Future (mida Euroopas turustati mingi muu nimetuse all, vist nagu Klear) mõne aasta pärast müügilt, aga pooleliitrisest pudelist jätkus väga-väga kauaks. Stockholmi IPMS kirjeldab, kuidas Futuret sai kasutada ka akende kirgastamiseks.)

Õllemuuseum on õigema nimetusega õlleklaasi- ja -pudelimuuseum. Sellest, et ühtki õlletehase masinat väljas ei ole, võib loogiliselt ja strateegiliselt järeldada, et need on seniajani tehases kasutusel.

Eeslilinnas on kaks kirikut, Eeslilinna kirik (Lauritsa kirik) ja Eeslilinna vana kirik (kah Lauritsa kirik). Vanal ja igatpidi viltu kirikul on üks torn, uuel ja sirgel kaks. Näeme ära äsja (umbes mais) vana kiriku tornitippu pandud eesli, mis pandi sinna Eeslilinna elanike raha eest ja mille peale nüüd muinsuskaitse hirmsasti pahandab, et mis siis, et eesel Lui on teie linna sümbol, vanalinnas on kaks eeslipurskkaevu, üks seisev, teine kuldtaalreid sittuv (ja pühade puhul õlut voolav), aga ikkagi, jeebus, eesel kirikutorni tipus!

Sööma jõuame enne kahtteist, tuleb pisikeses vanalinnas kümme minutit jalutada edasi-tagasi ja vaadata poeaknaid. Restoranis puuduvad laualt kahvlid, mis (meil ei tule kummalgi meelde, kuidas on „kahvel” prantsuse keeli) teeb ettekandjatele suurt lõbu.

* * *

Õhtul purjetab üle maja sadakond varest, maa poole. Tavaliselt purjetavad varesed päikeseloojakul vähe kaugemalt linna poole (ja nad teevad seda mõne minuti täpsusega just loojangu ajal, ka siis, kui on pilves).