Eestis on parteisse kuulumine avalik asi ja parteide liikmed kirjas äriregistris. Seega avan hiljaaegu Eestile jälle natsiriigi maine andnud partei liikmete nimekirja ja saan sealt kergenduse, et selle seitsme ja poole tuhande liikme seas teadaolevaid sugulasi ja tuttavaid peale ühe erandi ei ole.
Ja postimees küsis gallupis, kas olete rassistid, ja kolmveerand vastanuist (72%) hõiskas, et sieg heil.
Häbi, lihtsalt häbi on olla eestlane!
Seevastu põhilisel asukohamaal küsiti hiljaaegu, kas pooldate samasooliste abielu, ja 86% vastas jah. Eestil on Euroopasse veel väga-väga-väga pikk tee.
* * *
Tööl on õpetlik episood koosolekul. Nimelt tuleb üks eakas kaugemaine kolleeg välja mõttega, et rohke klahviklõbistamise asemel võiks kasutada makrot; ta on teinud põhjalikke ettevalmistusi ja jagab makro kirjeldusi (6 lk), kus peal on nii seda, mida makro teeb, kui ka seda, millest see koosneb (on ka makro koodi kuvahõive, aga seda uurides ei saa ma aru, mida esimene pool teeb, st makro võiks olla kaks korda lühem) ja kuidas seda tekstitoimetisse salvestada. Kui järg on jõudnud tema ettepanekuni ja ta on jõudnud tutvustada esimese lehekülje, ütleb keegi lõpuks, et aga vaata, N., meil ju juba on selline makro tekstitoimetis olemas ja sellele pääseb ligi palju lihtsamini ja see teeb sama asja pisut paremini ja kaks korda rohkem. N. küsib, kas tõesti, tema küll ei ole märganud, jääb aga siis häbenedes vait, punastab ja lahkub.
* * *
Poes, kus otsin pool tundi fetajuustu. Tean, et kirikmäe prismas loogika puudub ja aeg-ajalt tõstetakse kaupa ringi, seega otsin läbi juustuosakonna (kokku viis korda) ja selle lähikonnas olevad riiulid, kus võiks olla juustutaolisi piimatooteid (piim, kreemid, munad, võid, salatid, singid, valmiseined; kaks korda). Mõni kord otsin eeldatava ilme järgi (vedelikus mömm, mis ei ole mozzarella; igal juhul plasttopsis), mõni kord riiulisiltide järgi, mõnikord eeldan, et pakendile on kuhugi kirjutatud „feta”. Ainus, kus see on, on osakonna üldsildil. Pakkidel seevastu ei ole sordinimetust pahatihti üldse, las ostjad mõelgu ise, mis sorti on juust „Vallatu Tonsuur” või „Puhtast Piimast”. Palju ei puudu, et küsiks. Viienda tiiru ajal mõtlen, et äkki katsuks virutada ebaproportsionaalselt suure malakaga, näiteks tehes kodanikualgatuse, et Euroopa Liidus peab juustutoodete pakenditel olema märgitud sort – mis annaks ostuloeteluga poodi saadetud härrasmeeste aja üüratu kokkuhoiu. Kui algatuse läbivaatajate hulgas on kas või üks meesterahvas, saadab seda kindlasti edu ja kirikmäe prisma lakkugu panni.
Isegi sellise kavala loogika vastaselt, et juust võib olla peale juustuosakonna ka kus tahes mujal, on juust juusturiiuli viimases nurgas.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment