Saab läbi kursuse semester. Ühelt poolt oli üks pandud hinnetest rekordmadal, aga teisalt oli ka selle pälvinud panus rekordväike.
Tööpäeva lõpus kolleegi lahkumisdrink. Kuivõrd olen nõuks võtnud kokku viia võimalikult paljude töökaaslaste näod ja nimed, hoian silmad ja kõrvad lahti. Uueks prantsuse kolleegiks arvatu räägib prantsuse keele tunnist – järelikult prantslane ta ei ole. Nagu öeldud, ei olnud ma päris kindel, kumb direktori sekretäridest on kumb, aga täna hüüatab keegi, et näe sealt tuleb A, ja neist paistab üks; jätan meelde. Õiget meeleolu sisse ei saa, sest pean minema pärast tööle tagasi ja tegema homse tähtajaga töö (olin unustanud, et homme hommikul olen saksa keele eksamil). Ja siis arvatud üht lehekülge ümmargust juttu pusserdan kaks tundi, sest iga fraasi jaoks (mille kohta ise ütleksin, et see ei tähenda tegelikult midagi) tuleb järele vaadata, mismoodi on seda kombeks tõlkida. Ja nii, et kokku oleks nagu jutus ka mingi mõte, mis paiguti tuleb mul välja mõelda, sest nendes kaunisti ritta seatud sõnades ei ole. Laadin sisevõrku üles ka eelmise nädala peopildid.
Õhtul, kui pildid mälukaardilt ära laadin, otsustan, et vähesed minu tehtud pildid (tegin taskufotoka aku kustumiseni umbes 27, värisemata ja lollakate ilmeteta oli umbes 9) näitamisele ei lähe, sest kohe esimesel pildil olid kellelgi püksid jälle kannikate vahel.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment