P, 2271. päev: sääskedeta jaaniõhta

Eilne film ja peopildid said kokku unenäos, mille sisu ei mäleta, aga hommikul pilte ja filmi nähes tuleb déjà vu, nagu oleks midagi olnud väga hiljuti, seega siis öösel, seega siis unenäos. Filmi vaadates juhtub ka, et filmis on just koht, kuidas meespeategelane kolistab Veneetsias öösel arsti ukse taga ja teatab, et tema peret on tabanud pestilenza – ja täpselt samal hetkel istub lehise oksale harakas, kes saab sedasi uueks nimetuseks „harakenza”.

Täna piltide radikaalne rookimine jätkub, näiteks pildid, mida olin võtnud varuga ja enne kustutanud võttesarjast need, mis kindlasti loosi ei lähe, nüüd siis valin lõpliku pildi, mis läheb – või siis ei lähe kogu sarjast üldse midagi.

Ei noh, aastad on kolleege kasvatanud peamiselt laiusse ning kes tõmbab ülle tuules vabalt lehviva ümbrise, ärgu seisku fotoka poole vähemalt lapiti; ma ei saa teid pildi peal kitsamaks teha muud moodi kui juhtida kaadrilõikega vaataja algse tähelepanu mujale.

Mõne suviste õhukeste riiete ja taustavalguse ja/või kerge tuulega pildi kohta kahtlen, kas seda välja panna on ikka sünnis; vahest pildil olija peakski kauniks, aga keegi leiaks kindlasti midagi imelikku.

Ning esimese valikuga ma pildi teravust ei võrrelnud, seega ei olnud vaja pilte ka täissuuruses uurida – ja paaris kohas olin kellegi kaaslase kohta arvanud, et ta teeb ühe pildi peal nägusid, aga selgub, et tal ongi selline nägu.

Ning 11 mm fookuskaugus on optilise telje rõhtsuse suhtes kole tundlik, aga perspektiivi paikasurumine venitab nurkadesse jäänud inimesi ebaloomulikult (siis tuleks pilti ka vaadata sama läheda nurga alt kui võtab 11 mm objektiiv).

Ning pilt, kus esiplaanil on kaks kolleegi juttu ajamas, ümberkaudu väga kaunis kompositsioon – ning siis paremas servas keegi ülalmainitud lehviva ürbiga isik kiirustamas punktist A punkti B, aga kui ta ära lõigata, tuleks ära lõigata ka pildi ülejäänud servad ning pildist ei jää järele üldse midagi (E soovitab, et proovigu ma ta pildilt ära tinistada – mispeale meenutan, kuidas möödunud aastal tinistasin Viini Mozarti ausamba pildilt ära poseeriva jaapanlase ja mis tükk tegemist see oli).

Ning pilt, kus muidu on kõik rahulik, aga paremas servas meesterahval on püksirihm liiga pingul, nihkunud värvlist kõrgemale ning seljapealne aas on tirinud püksid kaunis näotul moel kannikate vahele (pildi päästis sama täpne kaadrilõige kui kohas, mis kangastub teie valmusilma ette, kui loete sõnu „minu laegas, minu kübar, minu mõõk”, ainult seekord on kriitiline punkt rõhtsuunas).

Ning nagu kaks aastat tagasigi, paistab see, mis looduses on müramine lastega, pildil hoopis nagu räige vägivald.

Ning kui lähete lastega üritusele ja teate seega ette, et tõstate seal last kukile ja särk tuleb püksist välja, ärge vähemalt kandke kontrastseid aluspükse.

* * *

Muidu pean minutise pisiloengu jaanipäevast ja juurutame uusi, tervislikke jaanitoite: müsli piimaga. Luban selle panna kirja siia blogisse, et siis trenditeadlikud inimesed loevad ja teevad järele.