K, 1646. päev: pidu-pidu-pidu

DB meilib, et maksabki ettenähtud osa piletiraha tagasi. Osa pileteid oli sooduspiletid, nendest jäetakse hüvitamata normaal- ja sooduspileti vahe, samuti ei maksta tagasi kinnipandud istekohti.

Eesti Õhk turistiklassi piletit tagasi ei osta (saaks tagasi ainult lennujaamamaksud, mis on hinnast väike osa) ja kui üritan päeval korterist helistada (et muuta kuupäevi hilisemale ajale), kuulen ligi kakskümmend minutit telefonist muusikat, mis ühelt poolt võttes on Clannadi-taoline ulgumine, aga teisalt, kes teab, vahest on tehtud samalaadset muusikat ka hiljem. (Ja telefoni kõrva ääres hoides pakin teise käega õhtuks fotoasju ning filtrit vahetades pillan UV-kaitsefiltri põrandale. Gott sei Dank, et magamistoas on vaipkate, pärast ainult pühi filtrilt tolm ära.) Klienditeenindus pannakse õhtul kinni Eesti aja järgi kell 17.00 ja seega helistan viimane kord 8 minutit enne seda rohkem nagu nii igaks juhuks. Aga teenindaja on kohe liini otsas ja saan pileti vahetatud.

Täna oli ka viimane päev, sest väljalend Eestist pidi olema homme, aga ema, kellele pilet osteti, murdis poolteist nädalat tagasi mõne luu ja ei saa praegu reisile tulla. Sügisel on siinkandis aga veel sageli peris kena ja ühendan tema siiatuleku minu puhkuselt naasmisega (saan pileti samadele lendudele).

Vbl lähen tänavu suve lõpu poole puhkusele enneolematul viisil – maad mööda. Ootan huviga.

* * *

Õhtul on asutuse suvepidu, mida võib lugeda üldiselt kordaläinuks. Taas kord on mul palutud teha pilti ja seekord kuulan nõu teemal, mis pilte inimesed näha tahavad. Peale selle pakuvad võrratu tausta mõisahoone, mille hoovil pidu toimub, ja selle park. Hoone on küll lagunenud ja kardinad on marlist, aga kesse neid pildi peal tähele paneb. Väikeste fotonippidega saavad lapitud fassaadidest koguni väga maalilised, tean ette.

Kummagi maja eest läheb kell 17.00 buss; meie oma küll pigem mingi 17.12 (aga, kinnitan, et üksaasta kontrollisid pealeminejaid kaks inimest, kumbki oma nimekirjast, buss pakiti täis kolme minutiga ja väljus täpselt). Teeb tiiru Ameerika kalmistust ja meie postkontorist mööda.

Riigipiiri ei märka, aga ühtäkki vahetavad asulasildid kujundust.

Mõisnik on istutanud allee oma tõlla laiust silmas pidades; muidugi tuleb bussile vastu alguses sõiduauto (MB) ja siis suur prügiveok. Selle mõisnikuga võrreldes olid Kesk-Eesti mõisnikud suisa gigantomaanid, sest alleedega maanteedel said Vene ajal sõita tavalised kombainidki, heeder normaalselt ees põiki, ja muu liiklus pääses ka mööda. Mersu keerab puude vahelt põllu peale ja laseb bussi mööda; prügiveokil ei ole minna kuhugi, aga mõlemad prügimehed (nii kabiinis kui ka taga kasti küljes) viipavad sadakond meetrit teosammul tagurdavale bussile, kuhu ja kui palju keerata.

Selgub, et tutvustamisväärt inimesi on rohkem kui jutuaega. Süüa hakkab saama umbes 1½ tundi pärast väljakuulutatud kellaaega, millega meenuvad need sugulased, kelle sünnipäevale õigeks ajaks minnes olid kartulid alati veel keema panemata ja peremees lippas ringi alles maikasärgi väel. Tervitusjookide (vahuvein, mahl, õlu) lauad on lossi ees murul, söögilauad hoonetiibade vahel hoovi pool. Kaks pikka peolauda on telgi all, kolm ümmargust puude all ning kolm pikka peosaalis, kus on veel paar lauda kõrgemal poolkorrusel, mille all on köök ja kempsud, mille uksed avanevad otse peoruumi, et kõik näeksid, kes, millal ja kellega.

Kaasas on igasugu fotoasju (välklamp, välguhajuti, värvikaart, PL-CIR-filter), peale fotoka vihmakatete, mistõttu vahepeal tuleb selga panna kilekas ja hoida fotokat hõlma all.

Mul on kaasas isegi nahkhiireandur ning oletus, et tiikidega vana park meelitab neid massiliselt kohale, peab paika. Aga buss ei oota.

Buss sõidab linna meie postkontori juurest läbi. Et see on juba teine peatus (näe, seekord on leebe bussijuht!), aga esimene plaanitud peatus on alles jaama juures, võib juhtuda, et rohkem ta enne jaama peatuda ei taha (nagu kooliajal ekskursiooni- jne bussidega, mis tulid linna mööda Pärnu maanteed – Nõmmel elavad klassikaaslased olid nii palju peatusi nuianud, et vineerikombinaadi juures, kus tahtsin maha mina, bussijuhid tavaliselt enam ei peatunud), ning tuleme postkontori juures maha ning jalutame sealt korterini.

Kopin pildid mälukaartidelt kõvakettale ning impordin Lightroomi. Alles on 478 pilti (tegin mõne rohkem, aga mõni läks nii untsu, et kustutasin kohe) ning kavatsen neist säilitada u 100 ning näidata 80.

Päeva lõpetuseks väike õuduste galerii. Päikeseloojangu ajal teeb värvustemperatuur imehüppeid, aga laudadel olid valged laudlinad [paberist – kes küünarnuki valesse kohta toetas, see läbi läks], seega loodan selle järgi ajada värvid pärast paika. Homme alustan sortimist ja reedel vahest võib juba tugevasti vähenenud pilte hakata ka töötlema. Histogrammi parema serva järgi pildistades on kõik pildid alavalgustatud ja automaatse valgetasakaalu tõttu sinised ning teen nimelt vea, et vaatan pildid kohe õhtul läbi ja alustan X-nupu (reject) loomingulist vajutamist. Praegu paistab kõik kokku nagu hobuse paha unenägu.