Päeval ühes ja õhtul teises postkontoris. Pärast bussipeatuses pealttuult nolk, kes iga minuti tagant tatistab ja mitte kuigi osavasti, sest tema tatiudu levib külgsuunas päris mitu meetrit.
Ajaleht Plämamees on saanud rassistide häälekandjaks ja et ta niikuinii ei sisu ega vormi poolest* maailmast midagi mõistlikku ei kirjuta, siis jätan ma ta lugemise järele.
* Sellega viitan üha süvenevale tendentsile eesti ajakirjanduskeeles kasutada narruseni liialdatud argikeelt, mis on lihtsusest sama kaugel kui Kuu Maast, näiteks tehes muudkui „nalja”, vältides tüvekordust [ähh, kirjutasin esti „tõvekordust”; eks taoline kirjapilt tõbi ole] nii paaniliselt, et kasutab arusaamatuid sünonüüme (nagu paar aastat tagasi olnud nupp, kuidas Tartus Jakobi tänavas kukkus ümber puu, mis teises lauses oli pandud „lehekandjaks”) või kohatuid kujundeid (näiteks kirjutades kellegi surmast teises lauses kui „heitis hinge” – ja nüüd kujutage ette, et seda loevad kadunu omaksed). Keegi võiks sellest kirjutada doktoritöö.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment