T, 2273. päev: kuidas jääda pildile ja robotid

Kolmapäevased peopildid saavad valmis (67), aga arvuti hangub eksportimisel, nii saab valmis ainult 14 pilti, mida vbl peab eksportima uuesti, sest Lr on eksportinud ka piltide kõik märksõnad, ka need, mida muidu eksportima ei peaks (nt restorani nimi on OK, aga ruumi säästmiseks pandud üldnimetus „restoran” ei ole. (Lr-i märksõnasüsteem on hierarhiline, loetelus saab peita kogu alamtaseme üldnimetuse alla.)

Tööl imestab saksa keele tunni rakuke, et keegi ei ole veel saanud õpetajalt materjale, mida ta reedel lubas kohe-kohe meiliga saata. Uuritakse järele ka teistelt, keda leitakse (ega perekonnanimesid keegi ju mäleta; pärast luhtunud katseid neid meenutada otsin üles üle-üle-eelmise kursuse poolteist aastat vanu meile ning leian sealt ühe nime); ka nemad ei ole saanud. Meenutan, kuidas mu viimatistel õpingutel lubas teooriaõppeaine professor, et saadab enne eksamit meiliga tähtsaid materjale, aga keegi ei ole neid näinud seniajani. Või, nagu täiendab E, ei ole asjaomaselt professorilt meile saanud vist üldse kunagi keegi.

* * *

Lugejatel on päris kindlasti tekkinud kadedus, miks ei ole pilte jaanitulest. No asi väga lihtne: seekord peletas mind teates olnud fraas „Leho on ka laulumees”. See, et seejuures meenus kaks samanimelist koolivenda, kellest üks on praegu professionaalne muinasjutuvestja ja teisest vaikib ajalugu, on täitsa kõrvaline.

* * *

Panen hilja õhtuni vanematele töökoha piltidele juurde nimesid, leides, et kuigi, jah, enamik inimesi on kosunud laiusesse, on ka erandeid. Mitu töökaaslast on eas, kus mõne aastaga muutub välimus radikaalselt. Lr näitab märksõnade kõrval kasutuskordade arvu, millest võib teha kolm fundamentaalset järeldust, kuidas jääda pildile:

Ole nähtav. Ole meeldejääv. Ole kohal.

* * *

Loen bussiraamatust ahaa-elamuse ja panen siia mälumänguhuvilistele: millal võeti kasutusele süsteem, kus tulistas esimest korda robot robotit, st isesihtuv suurtükk autonoomse juhtimisega mehitamata sõidukit?


































--- keri veel ---

































--- ja veel ---









































Augustis 1944 Londoni kaitsel (Operation Diver). Ameerika detsimeeterradariga SCR-584 juhitud 90 mm õhutõrjesuurtükk kõmmutas kontaktivaba sütikuga mürske tiibraketi V-1 poole. Ja väga edukalt kõmmutas, alla lasti üle 60% (pommilennuväes peeti suureks üle 5% kadusid) – enne ja pärast õhutõrjesuurtükke jälitasid tiibrakette ka lennukid ning päris suur osa läks rikki ka omal algatusel. Selle tõttu olid Londoni V-1-kahjud palju väiksemad kui näiteks Antwerpenis, sest tollal ei tahetud mandrile kontaktivaba sütikuga mürske viia, äkki muidu saavad sakslased mõne kätte. (Mandril võeti need kasutusele alles Ardennide lahingus.)

SRC-584 kohta kirjutab ülal lingitud Wikipedia-artikkel, et mõni olevat praegu veel kasutusel. Bussiraamatu kirjutamise ajal (1998) oli neid kasutusel veel nii palju, et kogu süsteemi (umbes kuues veoautohaagises ja noh muidugi raadiolampidel) sai osta kataloogist – nõudlus oli nii suur, et võis toota lattu valmis, mitte tellimuse alusel.

Bussiraamat võrdleb veel sakslaste Peenemünde-projekti ameeriklaste Los Alamose projektiga, et selle kulud olid sama suurusjärku ja mõju sõjajärgsele maailmale umbes sama tohutu.