Tööl koosolek, kus algul on kohal ainult neli inimest, kellest üht eelmine kord ei olnud, mida koosoleku juhataja ka talle märgib. See pakub, et ta läheb õige mõneks ajaks välja, äkki tulevad siis inimesed kohale. Üks osaleja jõuab kohale hetkel, kui koosoleku juhataja suust kõlavad esimese päevakorra punkti kohta sõnad, et sellest siis niipalju; ta küsib, kas kogu koosolek juba läbi.
Saksa keele õpetajalt laekub lubatud materjal. Failist paistab ka, kuidas ta seda on kirjutanud.
Eelmise nädala +32 °C on läbi ja täna on umbes +13 °C. Olen särgiväel; bussis on mõni talvesaabastega.
Bussiraamat jõuab Teise maailmasõja lõpu Filipiinide merelahinguteni ja sealt saab teada, kuidas tuli Jaapani vägedes kamikazenduse mõte (vrd siit, kuidas tekkis Saksamaal SO-lendurite mõte). Teisiti kui USA mereväes, kus lennukikandjal baseerub (mere-)lennuväeüksus, kuulusid Jaapanis lennukikandja lennukimeeskonnad mitte merelennuväkke, vaid laevameeskonda. Sõja algul oli selline korraldus OK, aga peagi oli häda käes, sest uusi lendureid ei olnud kuskilt kiiresti võtta (USA mereväes sai: vaja oli paigutada lennukikandjale üksnes uus lennuväeüksus). Lennukikandja lennukipilootide koolitamisel on vaja tingimata õppida lennukikandjale maandumist, mis tähendab kogu lennukikandja liigutamist (sõidab vastutuult), seega kulub palju kütust, seega on kallis, seega tulid Jaapani lennukoolidest säästupiloodid, kelle hukkumus oli lahingus väga suur. Siis tuli keski ohvitser mõttele: aga kui nad niikuinii hukkuvad, siis miks ei võiks nad lennata ainult ühe otsa – kulub vähem lennukibensiini, keeruka pommi- ja torpeedoheitmise asemel saab lihtsasti kukutada kogu lennuki, ei ole vaja õppida lennukikandjale maandumist. Aga isegi Jaapani keiser olla vangutanud pead, et nii pahasti siis on lood.
Raamat, muide, parandab arusaama (mida olen siingi mõne korra maininud ja mis oli pärit vist V. E. Saura raamatust „Tutka toisessa maailmansodassa”, 1950), nagu avalikustatuks liitlasriigid radari olemasolu alles detsembris 1944. Vähe varem, 1943. a lõpus juba.
* * *
Lugejate tungival soovil panen siia kirja ka juhtumisi loomariigist. Nimelt eks Št ole noorem kui Šp ja teeb kõike nii, nagu teeb tädi Šp ees. Mis mõistagi on kohati koomiline, sest ega Šp seleta, miks ta nii teeb. Šp istub, tagumised jalad sirgus kere all; Št istub ka, aga et ta jalad on pikemad, ulatuvad need esijalgade vahelt välja ja mitte nii nagu, ütleme, konnal, et tagajalad on väljapool ja esijalad seespool, vaid vaheliti – parem tagajalg, parem esijalg, vasak tagajalg, vasak esijalg. Šp magab padjapüüri sees; Št proovis vahepeal ka, aga ei meeldinud. Viimase lisandusena nägin täna hommikul, kuidas päikeselaigus lamas mitte Šp nagu harilikult, vaid Št. Vastupidist õppimist ei ole veel täheldatud: tagajalgadel suudab seista ainult Št ja telekat vaatab ka ainult tema. — No ja kuhu me selle pika heietusega tüürime: nimelt Šp sööb orasheina, mille ta muust rohust eksimatult ära tunneb. Vaatab ükspäev Št ka, et sööks ka õige rohtu, ja vajutab lõuad sisse esimesele nina ees seisvale tuustile. See aga oli nõges. Enam ei ole ta rohtu süüa proovinud.
* * *
Väike ülevaade ka viimase aja isiklikest näpukatest:
- nulkvara (satub teie arvutisse või telefoni jne ning nulib seal ringi)
- IT-kilud (on eelarve kilude lehel, umbes hoone- ja sidekilude vahel)
- väljatüütamisel (väljatüütamine tavaliselt eelneb kasutuselevõtule)
- verefalk (võõrsõnaga: hemobroteiin)
- sipiraal (pikuti pool DNA-ahelat)
No comments:
Post a Comment