T, 2252. päev: muudkui loen

Pikad otsingud bürokraatiarägastikes on tänaseks viimas sihile. Eile sain vajaliku isiku telefoninumbri, aga teda ei olnud kohal. Täna hommikul ka ei ole; otsin meiliaadressi ja kirjutan. Saan teada, et kõik need aastad olen asjata arvanud, et kui ma saadan vajalikud papred haldusosakonnale, siis saadavad nad need edasi, kuhu vaja. Ei saada. Nüüd siis tean.

Soe ilm: lapsed, kes kui vangis eland, ja täiskasvanud, kellele oli talvemantel selga kasvanud, on suveriided kapist õige kiiresti välja võtnud. Võib-olla käisid nad lõuna ajal talveriideid koju viimas.

Lõuna ajal postkontoris. Eelmise nädala lõpus nimelt juhtusin vaatama Amazoni sooviloetellu ja nägin, et selle ühe raamatu hind on äkki langenud, nii see minu omaks sai. Räägib Teise maailmasõja radaritest ja on suurema ajalise distantsi tõttu palju mahukam kui varem loetud (ja Št kutsikaeas osaliselt söödud) „Tutka toisessa maailmansodassa”, mille autor oli Soome kolonel V. E. Saura, mis ilmus 1950 ja kus transistorit nimetati „riisitera suuruseks raadiolambiks”. (Näib, et see ei ole ½” pikk olnud raadiolamp RCA Acorn, kui just 1950. aastal ei olnud riisiterad nõnda suured.) Isegi Vene radaritest on, millest seni teadsin üksnes Saksa lenduri Erich Sommeri biograafilt kuuldut, et 1943 katsetasid nad Ukrainas SLAR-lennukiradarit ja tabasid sellega teiselt poolt rinnet tulevat radarikiirgust. N. Liidu radarite kohta öeldakse raamatus, et kes iganes tahab õppida, mis vigu oma riigi rahva kaitseta jätmisel ei tohi teha, see uurigu N. Liidu ajalugu.

Kiire sirvimine näitas ka varem üksnes kumuna kuuldud fotot Saksamaal 1939. a ilmunud laevastiku aastaraamatust, kus Saksa radariarendajate õuduseks oli peal 1938 manöövritel katsetatud laevaradar – aga mereväes keegi asjast ei teadnud ja fotot tsenseerida ei taibanud – ning Inglismaa luurega oli sama lugu, need ka ei teadnud, miks on kaptenisilla katusele pandud vedrumadrats. Lehekülg eespool mainitakse LZ-129 Hindenburgi sõsartsepeliini LZ-130 Graf Zeppelin II 1940 tehtud radari-luurelendu Inglismaale, milles selgust veel vähem (aga vähemalt kinnitab, et lend ikka toimus, mis on ometi hea saavutus, sest radarite olemasolu hoiti kuni sõja lõpuni salajas ja väideti sajameetrisi Chain Home’i radaritorne raadiomastideks).

Muidu olen eile ja täna lugenud bussiraamatuna (ja nädalavahetusel padjaraamatuna) laupäeval ostetud gooti kunsti raamatut, mis on osutunud oodatust paremaks. Võrdlemisi uus (2008), originaal (mitte tõlge) ja jagab mõningaid uusi teadmisi, nagu et miks on hea ja kurja tundmise puu mõnel pildil või kujul õunapuu, mõnel viigipuu, mõnel aga apelsinipuu või koguni ploomipuu? – Väga lihtne: eks kujutati seda, mida ümbruskonnas tunti ja mille vili maitses hea.

Nädalavahetusel lugesin pisut ka Speeri mälestusi, kus jutujärg on jõudnud tema tööandja tegevuseni sõjavägede ülemjuhatajana. Saab teada, et Saksamaa suhteline edu kahel esimesel sõja-aastal tuli sellest, et ega Hitler sõjapidamise reegleid teadnud ja tema ideed olid vastaspoolele – kes teadis – ootamatud. Ja et Hitler rõhutas väga oma Esimese maailmasõja aegset rindekogemust ning vaatas kõike tollase kaevikusõja vaatevinklist – näiteks arvates, et tõsised väeliigid on ainult maa- ja merevägi ning õige jalaväerelv on ikka pika toru ja viie padruniga vintpüss, mille kohta keski kõrge sõjaväelane märkis, et see, et Saksa sõjavägesid juhatab jefreitor, on palju hullem kui see, et neid juhataks üldse tsiviilisik. Ning siis oli juttu Saksamaa tööstuse ümberkorraldamisest sõjatööstusele, suuresti Speeri ideede järgi ja mis teostus alles sõja viimaseks kolmandikuks, saavutades siis hirmuäratavad täistuurid, mille kohta Speer pisut imestab, et tema ei tea, mis juhtunuks, kui need oleksid saavutatud juba sõja alguses. Enne näiteks tehti vedureid käsitööna ja toodeti tarbekaupu sama palju kui enne sõda (mis ei olnud ülse mitte nii näiteks Inglismaal). Ja et Schauckel tahtis tuua okupeeritud riikidest töötajaid Saksamaale, aga Speer leidis, et las jäävad kodumaale ja toodavad parem Saksamaale tarbekaupu, ning lõpuks oli kord taoline, et kui tuli prantsuse töölisele käsk, et marss Saksamaale tööle, aga ta läks tööle Prantsuse tehasesse, mis tootis kaupa Saksamaa jaoks, siis ta Prantsusmaale ka jäi (mida Nürnbergi kohus arvestas Speeri jaoks kergendava asjaoluna – Schauckel mõisteti surma, Speer sai 20 aastat). Ja et kuullaagritehaste pommitamisega olid liitlased tõele lähedal (et kuullaagriteta jääks kogu sõjatööstus seisma), aga paraku ei teinud seda piisavalt põhjalikult (nagu ka Ruhri tammide pommirünnak, mis oli võrdlemisi kehvasti ajastatud ja mille järel tammide remontimist – puust tellingutega – ei häiritud mingil moel), osalise kuullaagripuuduse tõttu toodi sõjatehastesse kuullaagreid tagasi koguni rindetöökodadest ja asendati, kus sai, liugelaagritega, nii et lõppkokkuvõttes ei jäänud tootmata ükski lennuk ega tank. Ning et aerofotode järgi hindas iga riigi lennuvägi tehaste pommipurustusi alati tegelikust suuremaks ning oli kaunis tavaline, et „täielikult purustatud” tehas hakkas kaks nädalat hiljem jälle tööle ning pool aastat hiljem tootis sama palju kui enne.