Täna kerge palavikutunne püsib, hambavalu olnud ei ole, v.a hommikul oli auguga hambast eespoolsem puutetundlik, aga see läks pärast külmetusrohu võtmist üle. Tööl on selline sebimine, et haige olla aega ei ole; tavalisi külmetusnähte nohu ja köha ei ole, kuigi on õige õrn peavalu. Hoiatan ülemust ja rühmakaaslasi, et mul on homme hommikul arst, kes ütleb, mis see palavik on, ja ta võib mind tööle mitte lubada, sestap paigaldan iga pooleli töö juurde (esmaspäevaks on terve rodu) sildi, mis seisus see on, ja panen need olukorda, kus teine inime saaks need kätte (ah, arvutitehnika imed, meil teeb failide liigutamisel paljusid asju masin, mida mujal teeb inime ise, raisates väärtuslikku tööaega).
Õhtul poest koerasöök; nüüd juba kolmandat korda järjest vaatan poes: kes maksab kõrvalkassas – meie majahoidja (kelle mees eile pimedaski veel võttis maha majatagust võsa, rippudes köiega kaljuseinal, mis tegevuse kohta ütles SASi ellujäämisõpik, et abseiling on nii ohtlik, et seda harjutada ei tohi, proovige alles hädaolukorras. Täna õhtuks on kaljusein lage. (Või see oli pigem üleeile ja eile, sest nägin nõlva ka valges, see pidi olema siis täna hommikul ja päris öösel ta võsa ei lõiganud. Kusjuures eile oli torm.)
Täna on maja tuulekoja kookosmati peale üle väga hulga aja ka kustud, haisvat haigekust, ja keski kaltsakas on sõitnud ka liftis. Et joodiknaaber viidi väga kindlalt ära, võib oletada, et meie seinatagusel naabril e hullnaabril käis külaline. (Ta on vist kodus, öösiti lohistab mööblit nagu ikka.)
Ja siis kaks ust meist tagasi, enne italo-kohalikku, keda siin nimetame Robertoks (kellel on jõuludest saati külas sõber, kellega läksid vana-aastaõhtul kl kolmveerand üheksa pidusse, olles end enne värskelt üle kallanud parima Axega), elab septembrist 2015 saati, ütleme, Guido, kelle aknas oli üksõhtu tuli ja toas paistis olevat ebatavaliselt hubane valgustus (majas on üldiselt iga korter ise planeeringuga), ning kui siis kümmekond minutit hiljem, üks koer paela otsas ja teine käes kotis, tema uksest möödusin, avanes see just täpselt samal hetkel ja mõtlesin olla viisakas ja öelda Guidole tere, aga uksest hakkas väljuma hoopis keegi noor naisterahvas!
Ja täna varaõhtusel esimesel koerajalutusel juhtus, et hakkan aga Št-t kotist välja laskma, vaatan: rihma koti luku vahelt väljas ei ole nagu tavaliselt; ajan käed ettevaatlikult kotti (et Št välja ei kargaks) ja selgub, et tal ei olegi rihma kaelas! Seega tagasi, rihm on toas tooli peal. Teine katse, kõik sõidud värskelt lehkavas liftis.
Ilmaennustust vaadates näen üleujutushoiatust ja selle juures jõetasemete veebikoha aadressi. Muidugi vaatan ja saan teada, et kl 10 ajal õhtul ajab aknaalune jõgi üle täpselt 200 cm (aga muret kuni 230 cm-ni ei olevat; sel kõrgusel on ilmselt jõeäärsete majade ukseläved). Et lähim mõõtmisjaam (alates 2005 on need kõik automaatsed) on samas puhastusjaama juures meilt pool km allavoolu ja valgala sellest ülesvoolu olla 292,3 km². Ja et jaama kohal olla jõeorg kitsas, vesi ei jõua nii kiiresti läbi ja läheb vaikselt kuhja, ujutades üle ka ülesvoolu luha. Linnas läheb kogu see veemass läbi all-linna silla nappide kaarte alt, paras sellele.
Õhtul tuleb söögiisu tagasi, mis, nagu nähtub varaseimatest eesti rahvalike tervishoiuvõtete ülestähendustest (K. E. von Baer, J. W. L. von Luce, Fr. R. Kreutzwald, keda olen lugenud, aga neid oli veel), oli tähtis diagnostiline ilming, et inime paraneb.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment