T, 3887. päev: hambavaluga näitusel

Öösel hambavalu, panen kirja hambaarsti aja, aga arst puhkab ja tuleb alles 9. I.

Kl 3…4 tugev köha, nii et ise ka ei saa magada, aga läheb paremaks. Hommikul manustan paki sooja külmetusrohtu ja selle 600 mg paratsetamooli mõjub hästi ka hambavalule, mis päeva peale taandub märkamatuks, aga õhtul tuleb koledate hoogudena tagasi, kuni manustan uue külmetusrohu. Hambavalu tõttu jäävad tegemata töökoha jõulupeo pildid, mida olin lubanud aasta esimeseks tööpäevaks, aga mis on veel kaugelt pooleli (kõik ei ole isegi veel valitud, rääkimata valitud piltide kõbimisest heledamaks ja sirgseinsemaks).

Hommikul joonistan ja hulk aega otsin sulepea puhastusvedelikku, mida alles ükspäe kasutasin, aga mis on kadunud kui tina tuhka. Ja panin veel kohta, kust selle kindlasti leian (hahaa!). Selgus pärast muidugi, et otsisin valget karpi, aga valge oli ainult pudel, karp oli must.

Vanal sõbral on sünnipäev. Saadan tevitussõnumi ja ta küsib, et aga kes ma olen. Ikka juhtub, kui on kaks telefoni.

Päeval linnas, saadan peapostkontorist ära kirja antikvariaadile ja kalendri vennale (kaart tuleb hiljem, kui E on tagasi), tahan võtta kõrvalt automaadist raha, aga automaat annab kaardi kahe proovimise järel kohe tagasi ning nii loll ma ei ole, et prooviksin kolm korda järjest (sest kolme vale PIN-koodi peale sööb automaat kaardi ära ja kätte saab pärast pangast – sedasi lõppes aastal 1991 minu esimene kokkupuude pangaautomaadiga). Kohe seal kõrval on ka kontor, järjekorranupust saab teada, et sularahaga, seisan seal siis ilmatu aja (oma 20 minutit) ja võtan kontolt („Kas teil kaarti ei ole?” — „Aga meil on siin sees ka automaat, kas te siin ka proovisite?”).

Põiki läbi vanalinna all-linna liftini, kus jälle seisan koos ühe teise härrasega vähemalt 5 minutit, kuni märkan lifti poole peopesa suurusel ekraanil pisikest tulikirja, et lift on katki. Mistõttu tuleb all-linna minna paraja kaarega jala, mööda Peetrijõe märatsevatest voogudest (mis epiteediga hämmeldasin kunagi hilisemaid töökaaslasi, sest aja parajaks tegemiseks ja mitte usaldades võõramaist tipptunnist ühistransporti (ja et takso jaoks raha pold) läksin omal ajal tööletuleku eelselt dokumentide ettenäitamise ürituselt tagasi lennuväljale 8 km jala, möödudes sellest haruldasest loodusnähtusest, sest siinne Peetrijõgi on muidu armetu oja, mis tavaliselt valgub kitsas madalvee kivisängis vaikselt Lepajõe poole, aga suurvee jaoks on kivisäng pealt laiem ja voogudel ruumi märatseda).

All-linnas on loodusmuuseum (mida märatsevad Lepajõe vood, mis vaevu all-linna silla alt läbi mahuvad, ähvardavad kaasa viia) ja selles viimaseid päevi kassinäitus, mida olen tahtnud näha. Et näitus on üleval maist saadik ja millal jõuab inime näitusele? – Viis päeva enne sulgemist!

Selgub, et ma ei ole all-linnas käinud nii kaua, et ma ei tea, kus on seal nüüd bussipeatus (hambavaluhoogude tõttu on mäkkeronimise kehaline pingutus praegu vastunäidustatud). Ja et all-linna läbival tänaval on nüüd foor ja vahelduv ühesuunaline liiklus nagu maanteeremondil (küllap seepärast, et sealt kitsalt tänavalt sõidab nüüd läbi buss, mitte väike buss nagu vanasti läks all-linna sillani, aga mitte üle, vaid täitsa tavaline linnabuss, mis üksteisest mööda ei mahuks).

Kassinäitus (kassid ja kaslased) on äge, paljusid asju nagu ei teadnudki, topised ja luukered allergiat ei tekita.

Siis apteegist külmetusrohtu juurde ja poest 4 W LED-lampe laevalgusti jaoks (kus pooled lambid ei põle ja toas on hämar). Jään kodubussist napilt maha ja lähen jala. Siis teise bussiga toidupoodi (ootan maja ees 25 minutit, ei tule, siis lasen ümberistumisrobotil juhatada, kuidas saan kahe bussiga, ühtkokku kestab minek 40 minutit ja kõik see aeg sajab). Vahepeal kodus üritan manustada teise tänase portsjoni külmetusrohtu, aga selgub, et soe jook on täiesti vastunäidustatud ja niimoodi ma juua ei oska, et vedelik ei puutuks vastu üht suupoolt. Aga päeva jooksul hakkas selguma, mille peale hambavalu tekib (nt temperatuurivahetus õuest tuppa, toolile tõusmine) ja kaob (klassikaline õhu imemine läbi hammaste, meelde tuleb kallis kooliaeg). Pärast poest tulekut ja teise külmetusrohu manustamist (seda saab teha ka leige veega) läheb olukord paremaks ja öö on rahulik. Imesid tegi peale 600 + 600 + 500 mg paratsetamooli ka kloorheksidiiniga suuloputusvedelik. Hambavaluga suupool (ma täpselt aru ei saa, mis valutab) ei talu ainult soojust, selle poolega jahtunud sööki süüa saab.

E soovitab, et ma helistagu kindlasti homme hambaarsti kontorisse ja võtku aeg mõne tema töökaaslase juurde, ja kui sinna ei saa, teise paljukiidetud hambaarsti juurde, ja kui külmetus püsib, minna perearsti juurde. Arstiaegade portaalist selgub, et mõlemad puhkavad esmaspäevani.

Meil on nüüd täppis-termomeeter, mis on nii täpne, et sellega peab mõõtma kehatemperatuuri kõigepealt tervena, hommikul, päeval ja õhtul. Õnneks on mu õhtune normaaltemperatuur teada ning selgub, et tõesti on 0,5 °C rohkem. (Hommikune tulemus aga ei ütle midagi, sest ma ei tea, mis on mu normaalne kehatemperatuur hommikul.)

Lähen magama suht vara ja uni on kosutav.