K, 3886. päev: uus tööaasta

Hommikul väike närv, sest kaheksast vaja helistada hambaarsti kontorisse, kust aga vastab automaatvastajasse kõlavas ruumis sisseloetud reibas prantsuskeelne jutt, et kontor on puhkusel ja erakorraliselt võtab teid vastu … prrrrrrrrrrrrr … numbriga … prrrrrrrrrrr. No lahe, eks ju. Helistan ja kuulan teadet mitu korda, kuni taban teise keskuse nimest „Ilustee” ja telefoninumbri esimesed kaks numbrit. Guugeldan, aga Ilustee linnajaos on hambaarste uduumbe, aga mitte keskuses, mille nimes oleks sõna Ilustee. Kuulan veel korra, saan keskuse nimest aru juba rohkem, leian keskuse kodulehe ja üsna peagi ka selle, et nende kumbagi arsti üleriigilises arstiaegade reserveerimise süsteemis ei ole (haa, e-riigis Eestis on selline asi üldse tundmatu!), mistõttu võtan julguse kokku ja helistan. Kolmanda lause järel lähen muidugi üle inglise keelele ja mõningane raskus on mu hääldumatu nime tähthaaval deklameerimisega (muidugi prantsuse eesnimesid pidi), aga saan aja juba poole kümneks. Jalutan kiirkorras koerad ja torman minema.

Keskuse maja, selgub, on Ilustee kiriku taga, kohe selle kõrtsi küljes, kust ükskord tegi saksa kirjanduse rühm õpetaja juhatusel väiksed dringid ja siis läks – 8 minutit enne etenduse algust – sealt mitte väga otsejoones teatrisse. Hea, et on olemas Googel ja selle kaart, kus punane nõel näitab, kus on otsitav koht, ja sinine punn, kus olen ise, ja kui kaugus hakkab suurenema, olen läinud majast mööda.

All ukse peal ei ole öeldud, mis korrusel keskus on. Maja on elumaja, trepikoda kitsas ja pime, korteriustest tuleb toidulõhnu, esimene kindlalt tulenupp alles teisel korrusel. Ühelgi uksel ei ole silti, et hambaarst. Kolmandal korrusel mõtlen, et no ei või olla, kindlasti olen tulnud mööda, äkki oli esimesel kuskil nurga taga mingi muu uks, aga igaks juhuks lähen pööninguni välja, et äkki on ikka seal. Pööningul on kellanupu juures ainult silt, et helistada ei ole vaja, uks on lahti; lähen sisse, lahtisest toauksest paistab hambaarstitool. Sekretär teab mind, ajame jutud prantsuse keeles, näitan oma isikukoodi sügiseselt arstitõendilt (arst otsis selle kuskilt välja, mul endal ei olnud see ammu meeles, aga midagi sellist oli jah), sekretär loeb paberit mõningase hämmeldusega, kuni seletan, et see on ainult isikukoodi näitamiseks, mitte hambaarsti jaoks. Ja kõik sellest, kuidas mind saatis tavaline hambaarst, kes ise on puhkusel ja kelle juurde lähen 9. skp, igaks juhuks tulin kontrollima. Vahepeal vahetab üks jässakas onkel vastuvõtulaua kohal laes halogeenlampe, ronib seejuures sekretärilaua otsale, mis silmanähtavalt ja ähvardavalt paindub ning muidugi meenutab koduohutuse algtõde, et jumala pärast ärge ronige lauale, selleks on olemas redel; tema ümber jookseb – hambaarsti näomaskis – kitlis tütarlaps, kes on kas koolivaheajal koolilaps isal tööjuures või väga väikest kasvu töötaja. Täidan esmakordse patsiendi ankeedi („Kas kasutate ravimeid?” – „jah, muu:” praegu võtan paratsetamooliga külmetusrohtu) ning alguses tuleb märkida kõik seisundid ja tõved, mida elu jooksul olnud. Vahepeal viib õde pööningu ülakorrusele panoraami tegema.

Siis juhatab õde kabinetti, seesama lambivahetaja osutub hambaarstiks ja tema ümber keerelnud laps õpib ametit ka kabinetis edasi; küsin, kas inglise keeli rääkida saan, arst tõlgib siis kohati mu ütlusi lapsele prantsuse keelde. Mul on kaasas eelmise juuni panoraam, näitan seda telefonist, algul arst seda näha ei taha, sest kohe ilmub talle ka uus, aga pärast küsib: „Juunist, ütlesite? Näidake, palun.” ja võrdleb pilte huviga. (Palju on patsiente, kes lähevad hambaarsti juurde, oma panoraam kaasas?) Surgib ja taob mööda hambaid ning midagi ei tee, öeldes, et kahes kõrvuti hambas on vastastikku auk, mu kahtlustatud juureprobleemi ei ole, ja et kui te niikuinii teisipäeval lähete tavalise hambaarsti juurde, ei alusta ta midagi, mida peaks teine arst pärast lõpetama. Küsin, et mis saab, kui vahepeal läheb asi hullemaks; ütleb, et puhastage aga siis seda hambavahet, väga hulluks ei lähe.

Nõnda et siis lähen tormituulses keskhommikus töö poole bussipeatusesse (oleks pidanud kaasa võtma anemomeetri); ülemus vastas hommikul mu meilile, et on mind märkinud puudujaks kl 11-ni. E kirjutab vahepeal, et mingu ma ostku ibuprofeeni; guugeldan kiiresti, kus on lähim apteek; selgub muidugi, et ega töökoha lähedal ei ole, on jaamas (tuleks minna tagasi) ja linnajao sees; lähen viimasesse, käsimüügikarbi peale on saksa keeli kirjutatud Verschreibungspflichtig, vbl Saksamaal ongi, nagu Eestis oli üksvahe kord, et hormoonravimeid käsimüügist osta ei saanud, ka mitte 2,5% hüdrokortisoonsalvi, mida Soomes müüdi käsimüügis (seda on salvist raske väärkasutada).

Tööle jõuan täpselt kl 11. Uus tööaasta on alanud.