Algab tänavune II puhkusepoolik. Seekord on mul spetsiaalne puhkusemärkmik, kus esimesel leheküljel kirjas asjad, mida vaja enne ärasõitu teha või kaasa võtta, ning edasi lehekülg iga päeva kohta, kuhu tähendan üles vajalikud ja tehtud asjad.
Näen taas aprillis pildistatud karjääre ja elektrijaamu, aga üldiselt on rohkem pilves kui eelmine kord. Läänemere kohal on suure küsimärgi taoline pilvejada.
Teies lennukis on lennusaatja tuttava näoga, mistõttu vaatan ta nimesilti pärast viisakat teretamist ja meenumist, et üks ammune tudeng oli ju lennusaatja; ongi sama nimi ja lisan äratundmisrõõmuga veel, et tere-tere. Lennukis meenutan pool tundi, mis oli ta perenimi, aga välja mõtlen!!
Kui Kilulinnas ilmub lennujaama katakombidest mu kohver ja kohale jõuan, susivad selle kallal kaks kõhklevat härrasmeest nagu pusad „Karupoeg Puhhi” veneaegse väljaande pildil; kui nad uurivad käed mu puhtasse pesusse sisestavad, jõuan kohale ja teatan, et see on vist minu kohver. Nendel olevat täpselt samasugune. Näitan, kus on koti välisküljel peidetud nimesilt ja et seal on minu nimi. Igaks juhuks kontrollin ukse taga paar korda veel, et ikka minu.
Õhtul, enne järgmist reisijuppi hirmus vihm, mistõttu tellime takso, mistõttu jõuame jaama minut pärast eelmise rongi lahkumist. Balti jaam on ilmselt ainus Euroopa pealinna pearaudteejaam, mis suletakse kell seitse õhtul (19.00). Ega jah Eesti rongisõit mugav ei ole, mistõttu on Eesti külalistele siinkandi vanade raudteeriikide ronginduse näitamine alati suur elamus. Samas aga näen aknast, et veerand sajandit tagasi maasse pistetud männiistikud on kasvanud suurteks puudeks; kuidas ma neid muidu näeksin.
Õhtul olen jõudnud maale, kus ülejäänud pererahvas arutab, et millal ma seal viimati ikka olin, aga ei-ei, viimati olin mõni päev vähem kui kaks aastat tagasi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment