L, ennelõuna: Colmar

Hotelli hommikusöögil on suurim elamus see, et muidu on hotell tip-top, aga kompotikausi juures moodustavad tagurpidi taldrikuil korrapärase mustri sinna maandunud äädikakärbsed. Nagu pärast teada saan, oleksin pidanud seda vaatepilti võtma hoiatusena.

Teel Unterlindeni muuseumi näeme, et ühel pool Linnamüüri tänavat on Elsassi ja Lotringi pimedate ja vaegnägijate ühing ning täpselt teisel pool suur prillipood ja lähedal hulk silmaarste.

Mõistan muusemi uksel olevat noolt valesti ja pean suhtlema kahe umbkeelse inimesega, enne kui jõuan piletimüüjani, kes väga vihkab oma ametit ning piletid meieni loobib. No eks me veidi ole süüdi jah, et oleme kohal juba mõni minut pärast üheksat (aga me ei ole esimesed).

Muuseumi ukse juures on üleval vana kaevu rakked, mille alasti inglite kohta võiks käia iidsest anekdoodiraamatust „Kes ütles, et naer pole terviseks?” see lugu, kuidas kunstinäituselt eemaldati pilt, kus rinda imev laps olnud liiga täiskasvanu ilmega.

Musée d'Unterlinden

Epistel jätkub üle kogu tünniotsa.

Ühel 1749. a veinivaadil on pikk epistel veini rõõmudest ja muredest. Arstid võivad isekeskis otsustada, mis on põhjustanud pildil olija tohutu paisunud kõhu (meenub ka sugulase A kommentaar ühe eesti ooperilaulja kohta: „...-st on täitsa kahju: suur kõht, aga peenikesed jalad.”).

Keskaja maali osakonna läbime ilmselt tagurpidi. Mul on käes väike fotokas ja klõpsin sellega pilte maalide taustadelt, kus ikka on huvitavaid detaile nagu mõni autentses keskaegses seisundis linnus või olmedetail (nagu pühapäeval Strasbourgi katedraali muuseumi ühel maalil peolaud ühes selle alla loobitud kontidega). Üks muistne kunstnik on ilmselgelt valanud Jeesuse Kristuse kiusamise pilti välja oma rassiviha (või on seda nõudnud tellija) ning tulemus sarnaneb lõustadele kurikuulsas laste rassilise harimise pildiraamatus, mille üllitas 1930. aastate lõpus Julius Streicher (kes oli Nürnbergi peamiste sõjaroimarite protsessil kohtualustest psühholoogiliste testide järgi kõige lollim, IQ ainult 100, nagu kirjeldasid Hans-Jörg ja Gisela Wohlfromm 2006. a raamatus „Und morgen gibt es Hitlerwetter!” Alltägliches und Kurioses aus dem Dritten Reich; Streicher poodi üles, aga Hjalmar Schacht (IQ 143) mõisteti õigeks).

Ühe pildi ees arutame primitiivsete kultuuride jälki kommet mutileerida imikute genitaale. Hügieeniväidete kohta mainin, et nad ei tundnud ka seepi ja tagumikku pühkisid kruusaga.

Muuseumis on toatäis Martin Schongaueri graafikat, mis on esil pööratavate puitraamidega vitriinis, mis „lehe” keeramisel hirmsasti krägiseb ja ähvardab ümber kukkuda.

Hauaplaatidel riietati ja rüütati kadunukesed moekatesse rõivastesse või turvisesse, mis võisid olla idealiseeritud (paremad kui kadunukesel tegelikult), aga olemasolevad, st ei ulatunud tulevikku. See turvis on aastast 1342 ja näeme sellel suurt pottkiivrit, aluskiivrit, plekist käe- (ja sääre-)kaitsmeid, (tepitud pükse), pakse nahkkindaid ning kogu keha ning kaela katnud rõngassärki. Lähivaadetel (mida siin ei ole) on näha ka kinnituspandlad.

Muuseumi põhieksponaat täidab kogu kunagise kloostrikiriku ja see on lahtivõetud tiibaltar (Isenheimi altar). Selle ees aga pälvib kohatult vähe tähelepanu detailse raudrüüga hauaplaat, samuti kirikuvääril ratastega eesel.

Isenheimi altar

Ratastega eesel

Muu muuseumi (II korruse) täidab kodulooline kilakola. Relvasaalis on peale kannuste, väikeste kahurite ja püsside ka mõni raudrüü, kahekäemõõk, mitu hukkamismõõka ja peotäis pöidlakruve.

Colmari romantiliste vaadete toa läbin päris krapsaka sammuga. Eks jah, enne fotograafia leiutamist osteti reisist mälestuseks pilte, mida pärijad hiljem annetasid muuseumile. Saan aru.

Erinäitus näitab XX sajandi keskpaiga eriti abstraktset maali, millest enim meeldib „Oranž joon” (helesinisel taustal vasakul pool 4 mm lai oranž triip). Meenutan, et sama ajastu teine kuulus teos on „Punane joon”, ja veel meenutan kunagi ühes Soome galeriis nähtud teost „Valge I–III”, mis koosnes 2 × 5 m suurusest valgeks värvitud lõuendist (ilmselt suuremat lõuendit ei olnud Soomes saada). Saali vastasservas on teos, kus kahe sinise ristküliku vahel on hele triip. Selle pealkiri on „Atlandi väravad”. Valvurist möödudes manan ette tõsise kunstihuvilise näo.

Keldri trepil on ees pael ja silt, et sori vaan, keldris on uputus ja keegi ei tea, millal see lõpeb. Arvestades Prantsuse torujürinduse omapära, ei tea seda isegi prantslased ise.

Unterlindeni muuseum. Esiplaanil papi ja pudelite konteinerid, mida kaks noorikut väga usinasti täitsid (kui kotid tühjaks said, tõid juurde)

Käime veel lühikese tiiru linnas (peade maja juures, mis seekord on narkarita); jäätis.

Rue des Marchands'i (Kraamipoodnike tänava) ots

1480 kirjutati aastaarv veel rooma numbritega, mõniteist aastat hiljem juba araabia omadega, kusjuures esialgu oli nr 4 kreeka väikese gamma taoline konks

Jala väga otse ja telefoni juhtimisel jaama. Kui seisatun piletiautomaadi juurde ja ohkan, annab ema mõistlikku nõu: osta kassast, aga räägi inglise keeles. Mõeldud-tehtud, rong läheb 10 minuti pärast. Järgmiseni oleks aega tund.

Colmari raudteejaam

Lugu jätkub, kui valmis hakkavad saama ka Strasbourgi pildid.