P, Strasbourg, II päev

Hommikul hotellis hommikusöök (ma targu enam kompoti kallale ei lähe), seejärel minitrammiks nimetatava minirongiga ringsõit läbi uskumatult kitsaste tänavate. Tibutab ja rongi aknaavad on suletud kiledega. Ema keerab endapoolse lahti ja teeb pilte sealt. Ma üldse pilte ei tee. Istume vaguni esimesel pingil, minust paremal on vaikselt pussutav hiina noorpaar.

Minitrammi piletimüüja meenutab ühtaegu Amélie Poulaini vesist naisnaabrit, Ateena Akropolise sõjakat piletimüüjat ja üht Venemaa lauljat, keda ETV kullafondi paroodiasaates osavalt matkib Anne Reemann.

Nägematu giid väidab, et Väike Prantsusmaa sai nime sellest, et üksvahe oli seal süüfilisehaigete varjupaik, kelle seas olnud väga palju Prantsuse sõdureid. No see võis nii ollagi, aga kõik muud reisijuhid väidavad, et nimi tuli sellest, et tol ajal nimetati süüfilist ennast Prantsuse tõveks.

Ringsõidu ajal jääb vihm vaiksemaks. Rue Mercière'i kommipood, kommidega tagasi hotelli.

Minu lemmikvaade Strasbourgis

Inglite pasunakoor

Suur pildiraamat

Riitused

Siis Väikese Prantsusmaa nurga kaudu uuesti katedraali juurde ja sisse (seal on missa), vahepeal käime väljast uurimas kellamängu kabeli ust (mis on pühapäeval kinni), siis tagasi sisse, kus talitus lõpeb ja lastakse hiilima kabeli poole. Minu arust on aega veel hirmsat moodi, aga ema manitseb ootama, et küllap väravad varsti lahti tehakse. Ja tehaksegi.

Miniaturiseerimiseni jäi veel õige mitu sajandit.

Ema sõnutsi on sissetung astronoomilise kella kabelisse umbes samasugune nagu Vene aja lõpus hommikul kell 9.00 Tallinna kaubamajja (see jäädvustati muide isegi mingis poliitilises tõsielufilmis, filmituna seestpoolt, aegluubis). Kuivõrd kellakabelit eraldab muust kirikust raudvõre, kangastub kergelt ka „Viimse reliikvia” stseen, kuidas mässajad tormavad kloostrikirikusse, küll üle võre ronimata. Samas on värava avamise hetkel aega veel 22 minutit ja kellamängu algusks kell 12.30 on rahvast kohal umbes kolm korda tihedamini.

Kellamäng seisneb selles, et muidu igal veerandtunnil lööb luukere säärekondiga kella ja tema ette nihkub järgmine inimese nelja eluetapi kuju. Millalgi öösel nihkub ette järgmise nädalapäeva kuju. Võimalik, et tegelikult peab kogu 12.30 triangel toimuma kell 12.00, aga missa mittesegamiseks on kell keeratud pool tundi taha.

Kell 12.30 toimub suurem tsirkus, üks ingel keerutab käes liivakella ja Jeesuse Kristuse eest nihkub läbi kaksteist apostlit, kes igaüks käänab korraks silmnäo tema poole ja kelle poole Jeesus jõnksutab käega. Kabeli valvur, argipäeviti piletiraha korjaja ja postkaartide müüja seletab prantsuse ja hirmsa aktsendiga saksa keeles, mis kellas liigutab ja kuhu vaadata. Ega muidu teaks, et ühtäkki valla pääsenud läbilõikav kiunumine on hoopis kuke kiremine, mis teatavasti toimub kolm korda (ja millel on peale rahvusliku ka liturgiline tähendus). Ma ise arvan esti, et kuskil on siga (ja mõtlen, mis võiks olla seakisa sümboolne tähendus), ema, et kellelgi on selline kiun mobiilihelinaks.

Ka Prantsusmaa muuseumides käib ninatarku

Muuseumi hoov

Seejärel katedraali muuseum, kus kästakse fotokott panna kappi. Olen väga pahane, sest see tähendab, et pean jätma selga palava kileka, et saaksin kanda teleobjektiivi selle taskus. Objektiiv (895 g) kisub kileka üht poolt tugevasti allapoole ja võib jätta mulje, et mul on põuetaskus näiteks mõne kuju käsi. Muuseumis on peale katedraali küljest võetud ja koopiatega asendatud originaalkujude üldiselt väga palju barokseid nikerdkappe ning krägisevaid põrandaid.

Uusajal ehitati viimasele keskaegsele linnamüürile lihtsalt bastionid ümber (linna suurt eriti enam laiendamata), mis seletab Strasbourgi vanalinna üüratust

Siis Strasbourgi linnamuuseum. Siin on hoiukapp kuidagi toekam ja pistan kappi nii kileka kui ka kotis objektiivi. See muuseum on sootuks moodne (ega see ilmaasjata puudu Michelini reisijuhist), väljapaneku ülesehitus on rohkem temaatiline kui kronoloogiline. Üsna alguses saab pähe proovida eri ajastute kiivreid. Ei tihka, sest mis juhtuks, kui visiiriga raudrüükiiver jääks pähe kinni. Me ei võta ka audiogiide, mis viidavad koledasti aega; seetõttu jääb arusaamatuks, miks on linnakindlustuse hämara maketi juures veider liikluskorraldus (isegi foor ja reguleerija on).

Jalad hakkavad väsima. Teen kunstfotosid, näiteks üle Illi Niguliste kirikust, kus töötas kirikuõpetajana Albert Schweitzer.

Tooma kirik

5-löövise kodakiriku piilarimets

Seejärel Tooma kirik, kus võib näha kolme oreli juppidest kokku pandud orelit, mille klahve on puutunud õndsa Mozarti enda käed, ja silti, et siin kirikus algasid Albert Schweitzeri algatusel J. S. Bachi orelimuusika kontserdid. Esimest korda kuulen, et Schweitzer olnud prantslane (kusjuures kirjutasin ülikoolis filosoofia kursusel Schweitzerist referaadi, isegi selle jaoks uuritud materjalidest ma sellist väidet ei mäleta). Tooma kirik on protestandi kirik (kila-kola ei ole) ja kavatiselt erakordne 5-löövine kodakirik.

Tänaval marsib mööda Bulgaaria turistirühm, püüdes tähelepanu rivi ees kantava Bulgaaria lipuga.

Leian üles Väikse Prantsusmaa nännipoe, kust 2007 ostsin toreda särgi (ja jubeda Edelzwickeri veini, millest me rohkem ei räägi).

Ainsa kell neli lahti oleva söömakohana on lahti täpselt sama, kus käisime söömas 2007. Prantsuse Riesling maitseb hooopis teistsugune kui Saksa oma; seekord ilmestab söömaaega teine Elsassi parem vein, Sylvaner (Elblingist mu teada lauaveinist paremaid sorte üldse ei ole ning Gewürztraminerist ja Edelzwickerist on mul halvad mälestused). Vaikne ja omapärane. (Ega Prantsusmaal peale Chardonnay muid valgeid veine kasva kui Elsassi nimetet viis veini.)

Siis tagasi hotelli poole ja homme hommikuks rongi saiapoodi otsimas. Kahtlen, kas õhtul saiapoode enam lahti on. Ega ei ole, nagu ei ole lahti söömakohti kell 14–18 isegi suurtes turismikeskustes, mis Strasbourg kahtlemata on.

Nikolai kirik ja Illi kaldapealne

Loojangu paiku käin üksi toomkirikut pildistamas. Raamatu järgi on enne loojangut väga kaunis, kui päikesekiired kuldavad toomkirikut ja platsi; mul on telefonis asukoha järgi kuldse tunni kellaaegu arvutav rakenduski, mis ütleb, et päike loojub kell 19.35 ja alla tunni kestev „kuldne tund” hakkab kell 18.56 (sügisese ja kevadise pööripäeva paiku loojub ja tõuseb päike väga äkki ja „tund” kestab vähem kui tund). Olen seitsmest platsil, mida päike tõesti kuldab kümmekond minutit, siis kaob; lähen jõe äärde, kus saan mõne pildi, siis läheb pilv eest ja saan toomkirikust veel mõne, kuni valgus läheb kole siniseks.