Võtan hommikul kätte ja paigaldan uue ruuteri. Korteris on nüüd jälle wifi!! Ja et võrgu ümbernimetamise kunst nüüd selge, panen võrgule taas ühe Miyazaki filmitegelase nime. Eilsete plaatide mõjul on alguses mõte panna nimeks Mononoke, aga noh kuidas ma võõra naisterahva nime ikka panen... Uueks nimeks saab hoopis kahes filmis olnud kõrvaltegelane, nii et kes aru saab, tunneb asja.
Postkastis on Amazoni pakk, milles saksa k õpik ja Euroopa nahkhiirte akustilise määramise raamat. Laadin alla ühe seal soovitatud rakenduse tasuta kergvariandi ning – kui olen selle seaderägastikust pisut aru saanud – lasen sellel analüüsida möödunud oktoobris Prantsusmaal hotelli juures lennanud nahkhiire hääli (mis kostsid andurist, salvestatud telefoniga). Rakendus näitab spektrit ja arvutab automaatselt hüüdude vahed ja pikkuse (samuti helikõrguse, millest heterodüünanduriga kasu ei ole). Saan teada, et aeg-ajalt kostev kiirenev põrin (kuni 200 plõksu sekundis) tähendab, et nahkhiir on leidnud putuka ja ründab. Näeb ka plõksude kaja majaseinalt. Mu lihtsa heterodüünanduri puudus on aga, et ega selle väljund ole muutmata helifail (peenemate nahkhiireandurite salvestuse võttesagedus on 500 kHz, vrd CD võttesagedus 44,1 kHz, st nendega saab otse salvestada ultraheli), vaid pilt, kus teatud helikõrgusest (nt 45 kHz) 0–9 kHz üles- ja allapoole on muundatud inimesele kuuldavaks helikõrguseks 0–9 kHz. Mis jääb allapoole, on spektril volditud ülespoole, ja nii paistab, nagu tõuseks nahkhiire hüüd lõpupoole, mida ei tee ükski nahkhiireliik (hüüud on kas samal sagedusel, langevad või on algus ja lõpp kõrgel, keskosa madalam).
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment