E, 1713. päev: saksa keelde

Nägin nädal tagasi Mainzi kohal iidlennukit Ju 52. Tean, et neid on Saksamaal lennukorras täpselt 1 (Lufthansa Ju 52/3m g2e „D-AQUI”, mida kasutatakse aktiivselt, krõbedast piletihinnast hoolimata – pilet 214 € / 40 min + lennureisija riigimaks 8 €), aga igaks juhuks küsisin käitajalt järele. Täna hommikul on meilis uskumatu vastus: see ei olnud meie lennuk...

Hommikul oli karge, aga päeval on 24 °C.

* * *

Täna on oodatud esimene saksa keele tund! Toimub see taas uues majas – keelekursused on palju arendanud mu siinse linna geograafia teemal silmaringi. Seekord Kirikmäe prisma vastas, taksi vaatenurgast tehtud kuju juurest paremale.

See on 7. kursus ja nähtavasti on kogu ülejäänud seltskond õppinud sama õpetaja käe all koos. Pean pikalt selgitama, kuidas olen sattunud otse 7. kursusele. Õpetajast on kahju, sest mida rohkem ta küsib, seda rohkem segasemaks asi läheb – „Kas olete varem siin saksa keelt õppinud?” (ei ole), „Kas te räägite tööl saksa keeles?” (ei räägi), „Kas saksa keel on teie esimene võõrkeel?” (ei ole, kolmas), „Millal käisite viimati saksa keele kursusel?” (1996).

Kui küsib, kas ta äkki räägib liiga kiiresti, siis vastan, et kuigi mu väljendumine on nigel, saan aru suurepäraselt. Õpetaja ei usu.

Jutuks ei tule ka tehnikavaldkonnad, mida saksa keeli hästi tunnen ja kus mitmeid saksakeelseid raamatuidki lugenud, rääkimata asjaolust, et olen õppinud kaks semestrit tehnikat suisa saksa keeles (tagantjärele mõeldes on mu kirjalike tööde lugejatest siiralt kahju).

Arutluse all on hoopis eelmise kursuse teemad kino, muusika, mood ja reisimine. Minu panus saksa filmide arutellu on Die Blechdrommel (1979); ma hästi ei söanda mainida Leni Riefenstahli filme ja asjaolu, et mul on ka 1969. a raamat Film in the Third Reich.

Moodi arutades peame ütlema, mis on vasakul naabril seljas. Vasakul on, nagu selgub, soome daam. Pärast peame esitama oma paremale naabrile küsimusi, millele ta peab eitades vastama, ja soomlanna küsib ettevaatamatult, kas ma olen kunagi käinud Soomes. Sellest edasi saab omavahelistes aruteludes kasutada soome keelt.

Ainus tehnikateema on autojupid, mida ma peast hästi ei mäleta. Kahjuks ei lähe jutt lennukite, rakettide ega allveelaevadeni.

Õpikus (mis mul on alles postis) on jutuks kuulsad sakslased. Vahin hulk aega hämmastusega tahvlile, kui õpetaja on prl Scholli kohta kirjutanud, et oli vastupanuliikuja, Widerstandkämpferin, aga selgelt kirjutanud selle ie-ga, st kui wieder, mis tähendab hoopis muud (sain selle vahe hästi selgeks, kui kord imestasin, miks takisti on ilma e-ta Widerstand).

Ühest õpikus loetletud tuntud sakslasest peab tegema järgmiseks korraks ettekande. Jälgin huviga, millal mainitakse (ja kes) esimesena seda, keda Saksamaal ei ole heaks tooniks mainida. See on etteaimataval viisil jutukas ungarlane, kes oli vaheajal jutustanud teistes kohatust tekitades juudinalju (kuuldavasti on Ungari ühiskonnas täiesti aksepteeritav ja ilma mingisuguse halvustava tähenduseta nentimine, et üks või teine inimene on juut). Saame teada, mida saksa ühiskond arvab ja mitu põlvkonda veel läheb, kuni hakatakse asjaomasesse 12-aastasesse perioodi XX sajandi keskel suhtuma neutraalselt.

(Mu praegune padjaraamat on tänavu juunis ilmunud Der Kölner Dom in Zweiten Weltkrieg, mis on tugeva poliitilise laenuga ega suuda lahus hoida fakti ja kommentaari. Imelik, et klassikaline Erich Hampe pool sajandit tagasi ilmunud Saksa sõjaaegase kodanikukaitse oopus Der zivile Luftschutz in Zweiten Weltkrieg suutis. Samas lugu nii hull ka ei ole nagu 2004 ilmunud raamatus Der Bombenkrieg 1939–1945, millest mittepoliitiline sisu täidaks heal juhul õhukese brošüüri.)

Õnneks ei pea ütlema ettekandeteemasid järjest, nii teatan juba teisena, et tahan teha Gutenbergist, muidu kui järg läheks istumist mööda, saaksin kindlasti mingi poliitiku, kellest ma ei tea midagi. Rohkem leiutajaid nimekirjas ei ole (mis on kohatu arvestades seda, et näiteks viiest nüüdisaega maailma käitavast põhilisest mootoritüübist on neli leiutanud sakslased: ottomootor, diiselmootor, telgkompressoriga reaktiivmootor ja vedelkütus-rakettmootor; viies on elektrimootor, mille põhimõtte avastas inglane).

Kui tund läbi ja ära läheme, satun väljuma viimasena ja õpetaja küsib mult eraldi, kas ma ikka saan aru ja kas tase sobib. Mõlemad küsimused kokku lasevad arvata, et õpetaja ei ole kindel seniajani, et saan. No näeme. Kui varem oli siin prantsuse keele tundide kohta silt „piin”, siis kui edasised saksa keele tunnid on samasugused kui esimene, siis tuleb panna uus silt „lust”!

* * *

Õhtune film on lustlik Down Periscope. Kirikmäe prismas oli vanu filme, kust lõpuks sain kaua otsitud filmi The Day The Earth Stood Still (1951). Vaatame, kas seal on Klaatu usutavam kui 2008. a haledavõitu uusversioonis (mille ainus hea koht oli John Cleese täiesti tõsises rollis).