R, 4350. päev: külalisega naaberlinnas

Olin rehkendanud, mis rongiga peame jõudma tagasi, et jõuda õhtul teatrisse, ja aja säästmiseks jätsime kohe ära lõunasöögi Kella kõrtsis. Pärast jäi ajapuudusel ära ka suur muuseum, aga kui me juba sealkandis olime, jäi sobivasti teele termimuuseum, mida saab vaadata poole tunniga. Üldiselt läks kõik eelduspäraselt, v.a see, et külaline tahtis näha Koledat Kuju ning mina, kes ma ei taha pärast pesta silmi seebiga, seisin seal juures ja ootasin, selg sinnapoole, sest üldiselt tean, kuhu see pandi, ja sain liikuda sinnani kuju ennast silmamata.

Läbi saab aruanne „Arheoloogilised uuringud ja järelevalve Kuressaare kindluse territooriumil 2012. aastal” (pdf, telefonist).

* * *

Õhtul siis tramm ja ooper.

Lavastanud on sama teater, kellelt oleme näinud 2014 ooperi „Parsifal” ja 2015 ooperi „La forza del destino”. Mõlema päästis tookord kandvas rollis olnud Georg Zeppenfeld. Vahepeal on ta saanud kuulsaks ja nüüd teda, mõistagi, ei ole. Peale peategelaste dueti I vaatuse lõpus on esimene tund väga igav, sest lõunamere saarelt (Tseilonilt?) on pildiline tegevus toodud vanadekodusse (tekstiline on jäänud muidugi edasi Tseilonile, nõndap on peategelased ameti poolest edasi pärlipüüdjad ja kummardavad Brahmat). Sellega sarnaneb lavastus ühe külateatri nägemusega „Trubaduurist”, mille pildiline tegevus oli toodud mustlaslaagrist narkokeskusse ja kust poole pealt lahkusime. Täna kahjuks ei saa, tükk on ühes jorus (kahtlane märk juba ette!). Wikipedias on tore foto Meti 1916. a lavastusest, mis tehti ilma vanadekoduta.

Aga III vaatuses ehk viimane pooltund sõidavad pöördlavaga lava saalipoolsesse kolmandikku kaks ihualasti tantsijat, kes nähtavasti etendavad nais- ja üht meespeategelast nooruses, ning peale selle jämekoomika hakkab pool tundi lava nurgas istunud see peategelane, kes loo lõpus kolmnurga lahendamiseks mugavasti ära sureb nagu mõnes Vilde varajases jutustuses, üha enam meenutama vanameest „Polkovniku leses” (keda telelavastuses mängis Ivo Eensalu), kes ainult vaikib ja kellele Remark ütleb, et juba on näha, et ta mõtleb õunapuude peale, aga mitte veel, et külm need ära võttis. Ja mul ja E-l tuleb naispeaosalise laulu kuuldes korraga meelde valestilaulmise korüfee Florence Foster Jenkins. Ja kartus, et ka selles lavastuses on aluspesus vanainimesi nagu „Parsifalis”, täitub: see vaikinud peategelane koorib suremise stseeniks end aluspesu väele, mis muidugi ei ole kuigi meeldiv vaatepilt. Nii et lahkume naerdes nagu Frank Drebin filmi „Platoon” linastuselt.

Sajab; lähedal elav läti kolleeg pakub, et toob meid ära. Räägib ooperist ja arvan peaosaliste ja teatri järgi ära, mis ooperit ta sügisel Londonis vaatamas käis (sest külaline ükspäe mainis, et käis kinos vaatamas Londoni ooperi „La forza del destino” etendust, aga ei mäletanud, kes seal laulsid, eks uurisin siis järele).