R, 4357. päev: nikerdan

Puu- ja linoollõigete inspiratsioonist puudust ei tule. Praegu on tegemisel foto järgi üks kauge lossivaade – katsetan jaapanipärast tehnikat, kus peeglis pilt kleebitakse puidule ja nikerdatakse joonis välja selle järgi – foto on töödeldud plakatlikuks (4 tooni) ja negatiivis, ning suurematele aladele on selguse mõttes peale kirjutatud, mis jätta alles, mis eemaldada). Foto tuleb nikerdamise ajal lõpuks ära. Töövahendid on luup ja väike vaibanuga. (Alustasin seda, enne kui sain teada, kuidas saab pildi kanda puidule/linoolile kergesti kalka ja pehme pliiatsiga, millega tegin esimese linoollõike. See tehnika on üldiselt jampslikult raske.)

Siis on eelmisest pühapäevast üks ilmekas foto, mis sobiks linoollõikeks. Mu arusaamist mööda (puulõikeid 1 valmis + 2 pooleli, linoollõikeid 1 valmis + 1 pooleli) saab puulõikega teha peenemat joont kui linoollõikega, aga puulõige on füüsiliselt raske, kui just nuga ei terita iga mõne lõike järel (linoollõikes traditsiooniliselt iga istungi lõpus).

Siis on kavas teha mitu eksliibrist, vana sõbra omast on juba paar kavandit ja olen uurinud fotoarhiivi, et saaksin sealt maha joonistada motiivi (teiste fotodelt ei ole ilus ja vaba käega ei pruugi tulla täpne). (Trükkimiseni jõuab 2. lõige 10. kavandist.)

Ja siis tahan teha kodumaistel teemadel kauni kirjakoha, Liivimaa vanema riimkroonika 356. rea,  ümberkaudsete hõimude kirjeldusest mit ſchiffen iſt ir grôſte craft, ajastutruus kaunis minusklis textura. Selle joonepaksus on 2,5 mm ja tähtede x-kõrgus 15 mm (esimese puulõike väiksema kirja kõrgus oli 4 mm), parajalt suur, luupi vaja ei ole, ainult lugemisprille. Juba täna õhtul joonistan teksti kontuuri puidule (2 tundi). Textura oli kaunis küll, aga teatavasti just tänu sellele kirjale leiutati mõnele tähele pikad sabad, i täpp ja j-täht – ilma nägi tekst välja nagu hästi palju ühesuguseid kriipse – , nii et pean kohe märkima, mis jääb alles, mis kaevata ära. Ligatuure ei tee (kalligraafiaraamatus neid textura juures eriti ei ole).