T, 4368. päev: põlenud tikuga plaat

Päeval söömas.

Kuulan uut plaati (Rammsteini uus, pealkirjata plaat). Rohkesti muusikalisi ja tekstilisi enesetsitaate, aga muidu on läinud meloodilisemaks. Endise korvipunuja diktsioon on endiselt peaaegu Bühnendeutsch. (Laupäeval nägin naaberlinna tänaval mingit dialoogi vormis kihutuskõne, milles noor näitleja kehastas inimest tänavalt, aga paraku rääkis elukutset reetvas Bühnendeutsch’is, ning nagu avastasid pettunud saarlased esimest korda teatrit nähes, on [näitlejail] „keik jutt pähe öpitud”).

Esimest kaht lugu olen kuulnud-näinud ametlike videotena. Kui 4. lugu (Ausländer) oleks alla 3’, kõlbaks see Eurovisionile (aga on 4½’).

Esimene originaalne meloodiakäik on 6. loos (Puppe refrään).

Nr 10 pilab praegust tätoveeringuepideemiat ja minategelane kiidab, et kui ka elutee viib kallimast lahku (entzweigt), otsib ta sama nimega uue.