Jalavalu on hommikuks läinud äkki üle.
Päeval söömas.
Ja juhtubki see, mida puulõikes ikka juhtub: üksainus hooletu liigutus rikub kogu senise töö. Eile alles rõõmustasin, et vana sõbra eksliibrise pildimotiivi (20 × 13 mm) nikerdamine valmis ainult kahe tunniga ning ühe poole sellest sai teha noaga, teise peitliga (suurendusklaasi all). Aga ma ei süvistanud piirjooni piisavalt (sest selgus, et peitel, millega täna avasin peene raami sisekülge, oli nürim kui ükskord lendu läinud skalpellpeitel, mida pidevalt teritan) ja kaitsev soon ümber kujutise ulatus pinnast vähem kui 1 mm sügavusele. No ja õõnespeitli nurk kriipis kujutise peent otsa sellest pisut madalamal ja viuh! otsast 2 mm2 tükk läinud. Kui trükivärv oleks must, saaks puuduva kujutisosa joonistada käsitsi, aga kavatsen trükkida üldse mitte mustaga. Nii et tuleb teha otsast kõik uuesti kas sama eskiisi järgi või veidi suurema kujutisega, mis eeldab uue täpse kavandi joonistamist ja fiksatiiviga kinnitamist (et pliiatsijoonis kopeerimisel laiali ei läheks). Aga samas tuleb teha uuele puulõikele paksem katkendjoonega raam, sest selgus, et puusüü lainesuse tõttu ei suuda ma lõigata kogu eksliibrise serva pikkust sirget peent joont, see jääb ebaühtlane, ja kui teha liiga paks (mil ebaühtlus ei paista välja), paistab see välja nagu leinaraam. Nii et teen katkendjoonega ja paksem raam jätaks suuremale kujutisele vähem ruumi, nii et teen sama suure. Seega on loodetavasti kunagi trükkimiseni jõudev kavand selle eksliibrise kokku 12. variant.
27.5.19
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment