Hommikul metsas. Puuharude vahelt vahib orav (You talkin’ to me?) 20 sekundit järjest, valgustingimused on keerukad (hämaravõitu ja tagantvalgus, optilise stabilisaatorita teleobjektiiv, mis tahab saada kiiremaid säriaegu kui 1/200 s), aga jõuan teha palju võtteid eri ala- ja ülevalgustusega, pärast valin välja teravaimad, millest üks üllatavalt selge on säriajaga 1/30 s ja ülevalgustusega +2/3 EV. Paistavad isegi orava vurrud.
Päeval vallamaja juures aialaat, ungari sõbrad ja nende transilvaania ungari ema/ämm/vanaema. Kutsub Transilvaaniasse külla, et juuni algul tuleb sinna paavst. Meenutan, aga ei pea paslikuks mainida, kuidas septembris olin just samal ajal Talinas, kui sealgi käis paavst, aga mina mitte külmetamas vihmasel Vabaduse platsil, vaid lebamas protseduurijärgses seisundis Mustamäel põrandal, jälgimas etendust telekast ja Vabaduse väljaku ilmakaamerast.
Sealt otse lõunale. Mina lillejuurikatega koju, paberipood. Paberit, trükkimisvahendeid ei ole üldse, mm majap.t. osak-st harrastusnugade komplekt ehk kaheldava väärtusega skalpelliterad + kaks käepidet. Mind huvitab peitlitaoline tera, mis kergendab puulõiget, sest seda saab suruda otse (või nurgiti), mitte vedada nagu noatera. Kodus selgub, et väiksemaid teri ei saa kinnitada suuremasse käepidemesse. Kannan nüüd peenema näputöö juurde lugemisprille, mis on hea, sest hiljemalt poole tunni pärast murdub suurem peitlitaoline tera (nr 17) ja saan selle nurgaga vastu nina. Nähtavasti tagumise, murdunud otsaga, verd ei ole. Aga see tera kiirendab nikerdamist oluliselt, 1 rea textura’s täielik väljanikerdamine (ilma tausta madaldamata) kestab kokku ainult nii 5 tundi. Teritada tuleb tera iga tähe järel.
Väike koristamine, E leiab üles enne külalist tulnud ja kohe varsti kadunud postkontorisildi (linoollõike tarbed + kergete nikerduspeitlite komplekt).
* * *
Hilisõhtul on 200 mln televaatajat köitev piinlik üritus, mille vaatamiseks ostsin aasta tagasi jublaka nimega Chromecast, mis üle WiFi näitab YouTube’ist ametlikku ülekannet.
Vaheklippide koreograafia on Indiast, arvan.
Eriti põnevaks läheb hetkel, kui kõlab esimene muukeelne laul (Sloveenia) ja YouTube peab vajalikuks hakata panema kuulmise järgi subtiitreid. Inglise keeles. Nalja kui palju. Sloveenia nähtavasti väga südamlikus laulus (ikka ei tea – laulu igakeelsed vikipeediartiklid räägivad ainult bändist ja Eurovisoonist, sisust ei midagi) on müstilised read The that jail ja it’s just didn’t have the money, ootamatult võitnud ja lähiaastail eeldatavasti kümneid koittoomelikke klaveriklimberdusi poegival etteastel I’m aftraid of us ja give me this room, Kreeka üliväga koomilise kujunduse ja koreograafiaga ning tundmatu, võib-olla mütoloogilise sisuga laulul no pain no gain teach me girls / and I’m about to be. Nendest viiest näitest on mul fotod, siia panna ei ole ilus, aga kui külla tulete, näitan.
Järgmisel hommikul, selge peaga, taipavad teravkõrvsed televaatajad, et hääletamise ajal laulnud vanaproua esitas tegelikult Onu Bella autobiograafilise hiti „Sa vaid kuulatu”, üliväga täpselt matkides maestro kraaksuvat tämbrit ja laulustiili, mis eiras enamikku õigeid noote. Arvasin, et Auto-Tune oli läinud katki, ja koolivend pakkus, et äkki palestiinlased tegid. Ka lavatants oli äratuntavalt sarnane. Meenutagem, et maestro algupärase teksti refrään algas kuldaväärt mõttega „kui keegi kuuleb mu nime / pole üldsegi see ime / mõnel hakkab paha / mõni sülgab maha”.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment