Hommikul enne väljumist on kümmekond minutit aega ja veedan selle sellega, et saen puulõikeklotse sirgeks. Need neli leivaalust on ebamäärase muna kujulised ja nt lageda taeva struktureerimiseks tuleb uuristada rõhtsuunas, mida saab teha siis, kui pildi külg on sirge ja toetub kindlalt kuhugi, ei kiigu. Selgub, et trompetipuu on ikka krdi kõva – saepuru on peen ja nühkimine pikk (5 cm2 saeteed ~ 3…4 minutit). Servast mahasaetud klotsidega saab uurida, kas klotse on vaja enne trükkimist lakkida ehk kuidas need käituvad vesipõhise värvi eemaldamisel. Teine traditsiooniline tehnika olla puidulõiget enne trükkimist õlitada, aga see käib ilmselt ainult traditsiooniliste raamatutrükivärvide kohta (mis olid õlivärvid), kardetavasti ei võta õlitatud puidupind vesipõhist värvi ühtlaselt külge.
Palav, päeval söömas, õhtul juuksur. Hinnates sõiduraskusi ja teades ummikut majaesisel maanteel sel kellaajal, teen juuksurisse jõudmiseks vana nipi, et tulen Kõrgmetsa maksimarketi toidukaupade osakonna juures maha ja läheb 2½ km mäest alla vallamaja juurde jala. Teeparandus: nagu Peterburis mõeldi, et mis see Neeva ujutab kaldad üle, kaevame kanalid, kustkaudu on jõeveel rohkem ruumi voolata, aga Neeva ei olnud loll ja ujutas üle ka Fontanka kaldad, mis varem olid olnud kenasti kuival. Nii on ummik tekkinud ka tänavaile, mis vanasti olid kenasti ummikuta.
Bussiga Porsche juurde ja sealt mäest alla jala (kohaliku natsiliku partei kandidaadeile, kellel veel vuntsi ei ole, on see lisatud sinise vildikaga), läbi pargi, kohal veerand tundi varem.
Juuksur küsib, kas mu juustega on midagi, mis mind häirib (vrd apteegi silt „Kas te kannatate tedretähnide all?” ja Pipi). Ei, mulle täitsa meeldib, et mul on juuksed. Juuksur väidab, et teeb mulle moeka soengu, mis alati tähendab, et tuleb järgmine kord minna mujale juuksuri ja õige pea. Ma’p tea, mis needus see on, et kõik juuksurid arvavad, nagu mulle meeldiksid pigem pikad kui lühikesed juuksed. Järgmine kord tuleb kaasa võtta Neil Armstrongi foto; ükskord tehti mulle kogemata tema soeng, täitsa tore oli; ja peatse 50. aastapäeva puhul võib oletada, et ka tema soeng jõuab mõnele pildile.
Kodust läbi, Vana Tao.
„Fawlty Towersi” retrospektiiv saab läbi, järgneb „Dibley vikaar”, mille tegemisest on samuti möödunud kohutavalt kaua.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment