Hakkan üles märkima, keda eile laval kuulsime, ja selgub, et keiser Nerot – mis rolli Händel kirjutas toredasti sopranile – laulis üks praegusaja virtuoossemaid kontratenoreid, kellest on mul juhuslikult olemas tema esimene plaadistus, nimiroll Chr. W. Glucki ooperis „Ezio”, mille omal ajal ostsin seepärast, et see plaadistus olla kandvat naisrolli kehastanu parim, keda me ükskord nägime siin Händeli ühe teise barokkooperi kontsertettekandes (teatris, kostüümide, mõningase lavaliikumisega). Ja veel selgub, et ta on ka üks viiest kontratenorist ooperis „Artaserse”, millest meil on DVD ja kus on ajastutruu grimm, paruk ja kostüüm ning muid hääleliike üldse ei olegi.
Ajale jalgu jäänud helilooja Christoph Willibald Gluck jällegi on üks neist, keda mainib Monty Python (või täpsemini teksti autor ja esitaja Michael Palin) laulus Decomposing Composers (there’s less of them every year).
15.5.19
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment