T, 4354. päev. Händeli unelaul

Kontserdisaalis, kontsertettekanne.

Esimest korda näen, kuidas orkester magab.

I pool pidi olema 80’, aga kestis 1 h 45 min. Lihtne matemaatika ütleb, et II pool, mis pidi olema 100’, kestab siis 2 h 15 min ja etendus lõpeb mitte kl 22.30 nagu lubatud, vaid alles nii rohkem nagu 23.30. Saksa Wikipedia ütleb ooperite juurde alati ka kestuse; selle ooperi pikkuseks ütleb „etwa 3 St.”, aga vabalt võiks olla, et kui dirigent tahab, võib kesta ka üle 4.

Muusikateose tempo määrab dirigent, eks ole; ta küll vehib hoogsalt, aga nähtavasti mitte piisavalt. Kavast saab teada, et ta on seda orkestrit peadirigeerinud juba mitu aastat, mis seletab, kuidas ta laiad käeviiped ületavad klavessiini noodipuldi õige osavalt ja ainult kord kukuvad nurgale laotud partituuriraamatud maha (iseenesest, mitte dirigeerimisest tabatuna).

Diiva laulab kahte kohta sisse (alustab enne orkestrit), teine kord paneb isegi ehmatusega käe suu ette ja itsitab.

Kohe väga kindlasti ei olnud ooperit kuulamas ooperihuvilist töökaaslast, kes ajal, mil II pool pidi olema täies hoos, istus kodus, jalad sirgu, teleka ees, nagu vilksas bussiaknast.