Mõningase üllatusena ei ole laevas sees istekohti mujal kui mõni pukk ümber väikese laua, ning jäätis on koletu suur, millele mõeldes hakkab mul kergelt sees keerama veel päev hiljem, kui neid ridu kirjutan (kusjuures see keeramine hakkas tekkima alles õhtul, pärast õhtusööki Vanas Taos, aga mitte Vana Tao söögi peale). Veel on üllatav, et laeva aknad on nii raadiokindlad, et läbi ei tule ei GPS ega mobiil, kuigi samas on mast madala silla pärast tahapoole langetatud asendis ning radar vaatab ettepoole taevasse ja tagapoole vaatamise asemel küpsetab päiksetekil olijaid.
Saan teada, et Armin Tuulse teose „Burgen des Abendlandes” (1958) minu eksemplari esimene omanik oli Viini Ülikooli kunstiajaloolane Anton Macků (just selle kirjapildiga). Raamatu on ta hankinud enne seda, kui sai 1961 samas erakorraliseks professoriks, sest templil on ainult „Dr.” (milleks sai 1947), aga mitte „Prof. Dr.” (Nagu oli kunagi üks noor austerlane, kes õpetas saksa kultuuri kursusi, kes rõhutas, et tänapäeva Austrias tiitlid enam tähtsad ei ole, aga iga meili alla kirjutas ikka, et on magister.)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment