T, 3866. päev: orel, rööbassõidukid

Jões on kole palju vett.

Käin õhtul kontserdil, kus oma pilliga ringi rändav ilmakuulus orelimängija näitab, mida nad kahekesi suudavad. Istun nii kümmekonna meetri kaugusel teispool vahekäiku (et kedagi ees ei oleks) ja vahin kõik see kaks tundi üksisilmi, mida ta teeb. Ta on saali poole seljaga ja vaheajal teevad kõik pilli mängupuldist pilti. Autogrammi ma ei taha, sest selle juurde kuulub – nagu eemalt paistab – selfi tegemine. Tehnilisi apsakaid juhtub esinejal 2 ja tehnikul 1: ühes kohas mängib vale noodi ja teises (viimases, pikas enda kirjutatud teoses, kus on palju nupuvajutusi) katkeb heli u sekundiks, mispeale ütleb muusik Euroopas interpreedi jaoks täiesti mõeldamatu „Pardon!” ja mängib kuulmatu takti uuesti (mitte nagu organist RO, kes mängis allpool mainitud suurvormi ühes 9 veerandnoodiga taktis alati u 12 veerandnooti, ning nagu TK, kes umbes samal ajal RAMi ühel Kanada kontserdil jättis samas suurvormis ühe rea kogemata vahele ja mängis järgmist kaks korda – videosalvestisest nähtud-kuuldud). Tehnik, kes vaheajal eemaldab mängupuldi küljest noodipuldi (muusik mängis ühe Bachi noodist), astub pedaalidele, aga neil on n-ö aur üleval ja saali täidavad vägevad helid. Orelil on viis manuaali (+ pedaalid), registrid nende vahel kaunis vabalt vahetatavad, ning näen, et korraga saab mängida nelja manuaali (kummagi käe sõrmed + pöial = 2). N-ö gaasipedaale on 4+1 ja neist igaüks liigub vahest ehk ainult 45° (vrd rullitaoline pedaal Kaarli kirikus, kus suurvormi salvestamisel 1990. a kevadel pidi p > ff üleminekuks tehtama paarisekundine tehniline paus ja salvestisel kostab kolin, kui organist pedaali rullib). Teises pooles jätkavad mitu lugu Ameerika kino- ja laadaorelite traditsiooni, mistaolist saundi siinpool suurt lompi orelid [enam] mitte ei tee, ega, eriti löökriistapartiisid (mille jaoks on eraldi nupud ja pedaalid). Heli tuleb 8 kõlariplokist, mis on lavaäärtes laiali. Soovitan kontserdisaali tehnikutel käia saali vasakpoolse seina lähedal nüüd kõik kruvid kruvikeerajaga igaks juhuks üle.

* * *

Äratulekul juhtub, kuidas tahtsin esimest korda sõita uue trammiga ja peaaegu saanuks tõeks vana Gabrovo nali – et poeg, mis sa Sofias trammi järel jooksid ja trammiraha kokku hoidsid, parem jooksnuksid takso järel.

Ümberistumisrobot ütleb, et 22.20 tuleb tramm ja sõidab 1 minuti, siis kõnni 30 m ja istu ümber bussile nr 195, mis tuleb plaani järgi 22.25 ja tegelikult 22.26. Vahin, trammist ei kippu ega kõppu. Kl 22.25 kannatus katkeb ja hakkan kanduma bussipeatuse poole. Sajakonna meetri pärast näen, et foori taga (kaart ütleb praegu, et 230 m kaugusel) ootab pikk buss, tõenäoliselt minu 195. Mõtisklen viivu, kas ootab nii kaua, et jõuaksin allamäge joostes enne kohale, sest järgmine buss läheb alles 22.45. Aga mõtisklen pisut liiga kaua, sest kuigi jooksen 150 m isikliku tippmargi, tuleb bussile roheline ja see keerab peatusse ja 130 m jääb puudu. Mispeale küsin ümberistumisrobotilt uuesti, et näita hoopis uue raudteepeatuse ronge. See ütleb, et kl 22.31 läheb. Selleks ajaks on kell 22.28 ja olen trammi lõpp-peatuses, seda uue raudteepeatusega ühendava uue köisraudtee ülemises jaamas. Silt ütleb, et vasakpoolne vagun laskub 1 min pärast, mida see paari minuti pärast ka teeb, kui on pool minutit hoiatanud, et uksed sulguvad (olen ainus sõitja ega seisa ukse vahel); pidavat sõitma 63 sekundit, mida see ka teeb, ja 2. perroonile jõuan samal hetkel kui väga väsinud külavaherong (mihukesed praegu sõidavad ainult üht riigisisest lühikest liini). Hüppan (no muidugi tglt ei hüppa, eks ju) sinna peale ning see kolistab ühe peatusevahe – sõiduplaaniroboti järgi 3 minutit, tegelikult ilmatu kaua – pearaudteejaama, mille ees olen kl 22.38. Küsin sõiduplaanirobotilt kolmat korda, et ütle, mis buss viib koju, see ütleb, et kl 22.56 läheb see buss, mis kontserdisaali lähedalt läks 22.45 ja mida sa ei viitsinud oodata. Kerin robotit ajas tagasi ja saan teada, et buss, mida näen eemal maantee parkimismaja taha keeramas, on seesinatne, mille järel ennist jooksin. Nii et ootan ikkagi veerand tundi, aga mitte pärast rahulikku kõndimist, vaid mitut ägedat jooksmist. Mis ühtekokku tähendab, et poole üheteist aegu õhtul, kui buss sõidab läbi kesklinna, kus ei ole ummikut, ei saa südalinnast rongiga mööda sõites bussile järele. Katseliselt tõestatud!!

(Ja peale selle seisin rongis tamburis ukse juures ning kõik kesklinna kolm viadukti ületas rong samas servas, kus seisin, ja oli võimalus vaatata igaühe otsast peaaegu otse (vertikaalist 30°) sügavikku. Mis küll ei olnud päris sama kõhe vaatepilt nagu 1995 vaade vertikaalist 15° sügavikku Berni toomkiriku tornitrepi aknast. Köisraudtee näib olevat liikumatute Abti pöörangutega variant, kus möödasõidu ajal kummagi vaguni välimisel rattal on äärikud mõlemal pool ja äärikuteta laiad sisemised rattad sõidavad teise rööpa peal.)