Panen peopiltidele mõttes pealkirjaks 538 Frames of Motion Blur. Samas on nende seast 40…50 hea pildi leidmine suht lootusrikas.
Lugu algas sellest, kuidas ükspäev pidu kalendrisse märkides olin märkinud kellaaja valesti, Eesti ajavööndi järgi. Kuigi päeval ma veidi imestasin, et kellaajal, mil inimesed pidanuks juba kihutama kodu poole, et selga tõmmata peoriided, istuvad nad veel rahulikult tööl ja teevad tööasju.
Ise rabelen kohale nelja sõidukiga – üritan mööduda südalinna ummikust, minnes jaamas rongile (ukse vahel tuleb vastu n-ö kurt vanamees, kes parematel kontsertidel istub alati esirea keskel, nii et üksainus pilk parterisse ja on ette teada, kas kontsert on hea või ei ole). Rongiga üks peatusevahe, siis köisraudtee, siis tramm – viimased 3 kokku 8 minutit.
Kohapeal selgub, et olen jäänud mitte veerand tundi hiljaks, vaid jõudnud kohale kolmveerand tundi enne algust!! Olen üldse kolmas inimene, aga et ma piltnikuna olen nagu korraldaja, aitan minagi kaunistusi üles kleepida. Üldiselt tuleb kujundus kaasa restorani poolt, nii et tassida ka midagi vaja ei ole. Teen siis tühja ruumi üldplaane ja ruumi eri osade erineva valguse etalonvõtteid, mille järgi pärast ajada valge õigeks.
Telefon näitab pärast, et mu läbikõnd peol oli 1700 sammu, tubli poolteist kilomeetrit.
Kui tants läks hoogu, tuled tehti surnuks ja läks nii pimedaks, et panin fotoka kotti, sai telefoniga täitsa häid pilte. (Muidugi vaadates telefonist, mitte kuvarilt.) Eks telefoni kilohind ole ka suurem kui fotokal ja raskel metallkerega f/1,8 objektiivil (allahindlusteta 4,40 €/g ja 0,98 €/g ehk 4,5× rohkem, allahindlustega 3,49 €/g ja 0,52 €/g ehk 6,7× rohkem).
Ja kõige lõpuks olen täitsa kindel, et enamikust inimestest varem normaalse fotokaga avaga f/1,8 pilti tehtud ei ole.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment