N, 3875. päev: tööaasta lõpeb

Lähen tööle teadmisega, et täna on aasta viimane tööpäev. Kohapeal selgub muidugi, et ei ole, alles eelviimane. Hea, et avastasin selle täna ja mitte homme!

Söömas.

Postkontor, fotod suvise ekspeditsiooni peatuskohtadesse. Leian internetist kirikute aadressid ja kirikuõpetajate nimed: üks rändav külapapp saab nüüd kolm kirja, igaühes kiidetakse just tema kirikut. Teine saab kaks.

* * *

Mihuke olnuks relatiivsusteooria – ja kogu tänapäevane maailmapilt – siis, kui Einstein ei sõitnuks Bernis trammiga mööda Zytgloggest, vaid vaadanuks Kõrgmetsa maksimarketi bussipeatuse tablood, kus aeg kulgeb ebalineaarselt ja mitte tingimata ainult edaspidi?

* * *

Vana hea sisekaemusmeetodiga järeldan, et muistise kirdetiiva katus on 20…25 cm madalam kui loodetiival. Muu ei seleta, miks kirdetiiva kõrguse mitmest väärtusest usaldusväärseim on 24,1 m, aga loodetiival 24,3 m. See klapib ka tähelepanekuga, et mõlemas kohas on kaitsekäigu põrand sama lai ja rinnatis sama paks, aga kirdetiivas on katusehari rinnatise välisservast 2,8 m ja mujal 3,0 m kaugusel. 

Saan läbi vanima süstemaatilie ülevaate vana Tallinna kirikutest ja kloostritest, Gerhard v. Hanseni raamatu „Die Kirchen und ehemalige Klöster Revals” (1864). Eriti põhjalik on kolme kloostri osa, rahvakirjanik võiks neist kirjutada mitte ühe hõreda väljamõeldise (sest tema arvates keskaegse Tallinna eluolu kohta allikaid ei ole – paah, loll jutt suhu tagasi!!), vaid lausa paarkümmend sisukat romaani.

See on ka see teos, kus – allmärkuses lk 4 – on esimest korda must valgel ekslik oletus, et Oleviste olnud 1525–1649 maailma kõrgeim hoone. Midagi sinnapoole oli küll arvanud ka juba H. W. J. Rickers 1820 raamatus „Etwas über die St. Olai-Kirche in Reval, die durch einen Blitzstrahl in der Nacht vom 15. zum 16. Juny 1820 zerstört wurde” (mis mu teada on ainus ja seni viimane tervikraamat Oleviste kiriku kohta), aga seda selge sõnaga ütlemata. 1903 kummutas Axel v. Howen selle arvamuse oma remonditöödest rääkinud ettekandes, mis ilmus 1904 raamatuna „Eine Untersuchung über einem während des Mittelalters an der St. Olai-Kirche stattgehabten Umbau, sowie einige andere Mitteilungen über diese Kirche” (et 1650. aastate taastamistöödest oli teada torni kiviosa kõrgus ja tornikiivri kõrgus ning v. Hansen sai kosmilise kõrguse lihtsa liitmistehtega „torni kiviosa kõrgus” pluss „tornikiivri kõrgus”, ent õige olnuks arvutus „torni kiviosa kõrgus” miinus „kiviosa sees oleva tornikiivri jalami kõrgus” pluss „tornikiivri kõrgus” (sest tornikiiver algab mitte kiviosa ülaservast, vaid kellakorruselt), mille tulemus on mitte 159 ega 169 ega A. Waga trükivealine 179 m („Eesti kunsti ajalugu. I. Keskaeg”, 1932), vaid pigem 130…135 m, nagu oli praegune (~1830) tornikiiver enne tornitipu põlemist 1930. aastate algul.

(NB! Rickersi raamatu link viitab Google’i raamatule, mis on skannitud Müncheni templiga eksemplarist. Eesti Rahvusraamatukogu Digaris on kaks eksemplari (pdf), saksakeelne ning paralleeltekstiga vene-saksakeelne. Google’i eksemplari ja Digari saksakeelse eksemplari frontispiss on kokku volditud ja ei paista, mis pilt see on, aga Digari paralleeltekstiga eksemplaril on lahti volditud ja näeb, et see on varemete lõunavaade. Tean Oleviste 1820. a varemetest viit joonistust (väljast lõunast, põhjast, kagust; seest loodest, idast), see on üks neist.)