E läheb hommikul lennukile, joonistan. Pärastlõunal juuksuris, poodi, pikalt kirjatarbeid. Poest kadund: head kalendrid, mittesinised tindipadrunid, joonistusraamat – sellesse on hea tindiga kirjutada, jääb kinni nagu löödud –, Staedtleri pliiatsikork-kustukad (mis ma muidu pliiatsit teritan); tulnud: Staedtleri tõsiste (siniste) harilike pliiatsite sari, kus kõvas otsas on sellised kosmilised numbrid nagu 4H, 5H ja 6H. Toidupoes on kõvim Staedtleri 2H (kolla-mustatriibuline), ma sellega põhiliselt joonestangi ja olen rahul, aga kustutamine on väike probleem, sest kalkalt kustutab seda ainult pliiatsikork-kustukas või ka kõvavõitu suur junn ehk Staedtleri prismakujuline kustukas. Plastkustukad kalkal määrivad. Teatavasti mida kõvem on pliiats, seda kauem see terav püsib ja seda peenemat joont saab sellega tõmmata.
Koerapood.
Uus 4H pliiats läheb kodus kohe käiku, mõõtkavas 1:400 on muistise ärkli isomeetriline kondikava (u 2 cm2 suur) on selline paras segadik, et pean kirjutama joontele juurde, kus on mis, ja mitte pidama pikka vahet, enne kui tõmban vajalikud jooned tušiga üle ja võin segapudru kustutada. 0,1 mm sulepea töötab nüüd vähema raputamisega kui enne (rOtringi Isographidel on sees edasi-tagasi liikuv raskus, mis surub tuši paagist otsa poole; mul oli tudengiajal üksvahe toanaabriks maastikuarhitekt, kes ühtelugu kloppis sulepäid – sama mark ja sama mudel) – otsa puhastamine rOtringi tušipuhastuavedelikuga teeb imet. Isomeetria kaldtelgede jaoks on šabloon, täpsem kui joonestuslaua nurgajoonlaud, millel keegi rahvavaenlane on jätnud servad faasimata. Tušš alla küll ei jookse – kalka eelis kõval alusel, alguses mul joonestuslauda ei olnud, kalka oli ilukirjaalusel, mis on liigne riiulijupp, sellel mitu kihti paberit, pehmevõitu, tušš jooksis sageli joonlaua alla, isegi kui joonlaua all on väiksed nupud, et see oleks pinnast lahti. Nüüd olen juba nii tark, et liigun joonlauaga äsja tõmmatud joonest eemale.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment