Tagasilend ehk Pliis meik suur tätt joor piilonkinks…

Suhteliselt tegevusrohke puhkus kodumail.

Perekondlik lõuna ja nõudluse-pakkumise ühitamine: E kinkis mulle kunagi „Saksa-eesti ajaloosõnaraamatu”, mis aga kahjuks seisis mul kasutamata riiulis; nüüd oli seda noorel sugulasel vaja. Koos pühendusega.

Nagu ikka, oli pildistamisilma ainult tulekujärgsel öösel, mil tegin suureavalise imeobjektiiviga (Sigma Art 18–35 mm f/1,8) öiseid kunstvõtteid. Edasi sadas pidevalt vihma. See kõik oli harjutamine, sest pärast tagasitulekut pidin pildistama töökoha jõulupidu, kus kavatasesin kasutada sama objektiivi, vahepeal ei olnud seda kasutanud, tuli õppida uuesti tundma (see on see temperamentse autofookusega objektiiv, kus fookus ei ole sageli seal, kus vaja).

Tegi elus esimest korda huviteemadel geodeetilisi välitöid. Oli lõikav +1 °C tuul, kindaid kasutada ei saanud, ma ei näinud saja meetri kauguselt tähiseks jäetud pooltäis veepudelit isegi mitte binokliga, sest tuul oli selle ümber lükanud. Tuul puhub silmast vee välja. Päev varem raamatupoes sirvitud navigeerimise raamat hoiatas, et kõikuvalt veesõidukilt on sekstandi tehishorisonti kasutada peaaegu võimatu; lisan värskest kogemusest juurde, et maa peal tuulega samuti, eriti kui sekstant on papist ja sellel on optika asemel tühi vaatlustoru ning peate sama silmaga pidevalt jälgima kolme asja, mis kõik on eri kaugustel: horisondijoon väikepeeglil (15 cm kaugusel), tehishorisont (30 cm), mõõdetav punkt (60…100 m). Rehkendan tulemusi mitu päeva, kõrgustulemused ei kõlba kassi saba alla ka (neil on süstemaatiline viga, mis suureneb ühes kõrgusega). Mõni mõõtetulemus läheb juhuslikult täkkesse ka, näiteks selgub ühe mõõtekoha kõrgus 20 cm täpsusega. Ainsad kaks asja, mida teada sain, oli ühe katuseharja kõrgus (leidsin looduses koha, kus seda varjutas serv, mille kõrgust teadsin täpselt fotodelt) ja kinnitus, et muistise läänenurk tõesti ei ole täisnurk ja suure torni põhiplaan ei ole mitte ruut, vaid korrapäratu nelinurk – need ükski ei tähendanud mässamist tehishorisondiga ning esimene ja kolmas toimusid üldse sekstandita, kolmas kaugusmõõdikuga, mis toimis paremini (kuigi tabada märgiks jäetud plastpudelit tugevas külmas tuules laserkaugusmõõturiga on omaette lugu). Mul oli ette valmistatud märkmik, kus mida mõõta ja mis tulemus peaks tulema, aga külma ja tuule tõttu tegin kõigest ainult veerandi.

Siis käisin kodus käsi sulatamas ja sekstanti ära viimas ning läksin tagasi, muuseumi, kus jällegi möödus tubli mitu tundi nagu mängeldes. Mõõtmise ajal kõndis minust mööda muistise valle mööda neli inimest, üks läti noorpaar ja kaks prantsuse keeli (!) jutelnud tütarlast. Värava vahel kohtasin kolme itaalia meest (!!), kes siis, kui kodus ja linnas käinuna jõudsin lõpuks muuseumi, just sealt väljusid, nii et ka kaugemaine turist veetis seal kaks tundi.

Võib-olla kaotasin n-ö Schotty mütsi, sest ei mäletanud, kas see oli mul peas, kui kiirustasin bussijaama, sest olin mäletanud bussi väljumisaega tegelikust veidi hilisemaks, aga bussis seda korraga enam ei olnud. Võib-olla ootab mind kuskil järgmise korrani.

Siis ostsin omale uue telefoni; pood paraku müüs seda Brežnevi pakis koos kõlariga. Küsitakse, mis värvi kõlarit tahate. Mina: „Ma ei taha kõlarit.” Aga see ei aidanud, kõlar anti ikka kaasa. Täitis kolmandiku kohvrit, kaalus kolm kilo, andsin ära.

Siis käisin ühes teises raamatupoes, kus avastasin, et ratsaväeohvitserist Boris Taarist, kellest hõimlasel on foto allkirjaga „Leitnant Taar hüppab” (mitte et hüppel, vaid selgesti, et ise hüppab), mida olen ilmutanud kuskil siingi blogis, on vahepeal ilmunud suur raamat. Ja see raamat paberkotis, oli mul tund aega kolada kerges lörtsisajus mööda Müürivahe tänavat, nii et sattusin esimest korda elus Hellemanni torni ning Viru värava ja Munkadetaguse torni vahelisele kaitsekäigule. See aga on koht, kust kõige paremini paistavad dominiiklaste kloostri kiriku müürijäänused.

Misjärel sattusin Katariina käiku ja leidsin Katariina kiriku portaale uurimas onkli, kes luges sildilt lause ja jooksis kohe vaatama näidatud kohta natuuris, ning otsemaid sedastasin temas sakslase: seljas Jack Wolfskini jope, peas Altstätter! Ta vaatab korraks tagasi ja pilgust näen, et ka tema sedastab, et ka minul on üll Jack Wolfskin. Mul oli oma Altstätter isegi vist kaasas, aga ma ei olnud seda sel hommikul pähe pannud (või olin kavatsenud kaasa võtta). Oleks olnud lahe.

Siis samas klaasikojas, kus on alati lahe ja kus võiksin vahtida tunde.

Õhtul klassikokkutulek, kus üht klassivenda nägin viimati issanda aastal 1982. Õigemini oli see töökoosolek, kus arutati suvel toimuvat päriskokkutulekut. Nali selles, et esialgsetel andmetel tulevat suurele kokkutulekule nii 15 inimest, aga töökoosolekul oli 19. Laud oli reserveeritud 10 inimesele, nii et see kabinet oli rahvast puupüsti täis. Toas oli ka parajalt pime, nii et tegin pilte massiliselt, et mõni pärast ka välja tuleks.

Siis tudengiaegse sõbra osalusel kontsert „Soome 100”, koos vennaga kahekesi. Paraku juhtus, et esinejaga juttu ajama ei jõudnud, sest kas olin olnud varem toimumiskohas koos vennaga? — Ei. Vaja ju kõike näidata, mida ma sellest hoonest tean. Lõpuks juhtusime mööduma uksest, et torn avatud (kus ma varem käinud ei olnud). Kui sealt naasime, oli kontserdi lõpust möödas kolmveerand tundi.

Lennukile mineku sabas märkan, et mu ees onklil on konid kõrvas!!! Selgub siiski, et ei ole konid, on juhtmeta kõrvaklapid.

Lufthansa lennuki turvajuhistes öeldakse ka, mida teha, kui teie elektroonikaseade äkki  kuumeneb.

Pillan tõusul taskufotoka põrandale, libiseb käeulatusest ära, kavatsen nii kui turvavööde tuli kustub heita põrandale ja otsida istme alt (mu kõrval on mõlemad kohad vabad), aga siis ulatab mu taga istunu fotoka tagasi.