P, 3864. päev: teine teater

Kaks mingi Saksa teatri miniooperit, samas kohas kui üleeile.

Esimene on nelja lauljaga ingliskeelne modernooper mingi Hiina loo põhjal (helilooja on vist sakslane, kui õigesti mäletan); on veidi uinutav, aga päris kole ka ei ole, tänu kunstnikule, kes vildika, lahtise tindi ja grafoprojektori abil taustale joonistab.

Teine on see, mida õieti täha tahtsime, E. A. Poe „Ronga” mono-ooper (helilooja on jaapanlane).

Vaheajal lähevad kõik pealtvaatajad, näitlejad ja orkestrandid puhvetisse. Näeme, kuidas esimese miniooperi peategelane, seljakott seljas, puhvetis olevatele kolleegidele lehvitab ja tänavale jookseb.
„Rongas” on liikumine butostiilis, kunstnik joonistab suurele rullpaberile laipintsli ja tušiga ning täitsa hästi joonistab.

Kole külm, pärast Vana Tao.

Maja ette on tekkinud lumememm.

* * *

Sulev Nõmmiku retrospektiiv sai läbi (nagu tuntud näitekirjanik Vilde kirjutas ainult kolm näidendit*, tegi Nõmmik ainult kolm suure publikumenu saanud filmi; tegelikult tegi rohkem**, aga kes neid on näinud – nt muusikafilm „Jõmm” (1976), peaosas Helgi Sallo, päris karupoeg ja reisilaev „Tallinn”, mida nägin ühe korra u 1977 telekast). Edasi jätkub jõulude eel „National Lampooni” karp.

* vt Cornelius Hasselbladt, „Eesti kirjanduse ajalugu”. Aga see ei ole midagi, sest teine eesti teatri suurkuju Lydia Koidula lavastas kaks näidendit, mida etendati kumbagi kolm korda, kokku kuus etendust.

** Eesti filmi andmebaasis on 12

Järeldus on muidugi, et kolmikust on sidusaim „Noor pensionär”. Teises kahes filmis hajuvad paljud tegevusliinid eri tegelaste vahel, üldpilt on kirju, aga „Noores pensionäris” keskenduvad kõik ümber endise balletitantsija Pukspuu.