10.1.14

R, 2457. päev: Wagner Riias

Tööle veel varem kui eile, et pärast ka saksa keelde. Keegi kurivaim aga oli otsustanud korraldada just täna hommikul tuletõrjeõppuse, mis alati tähendab, et esimesed kaks minutit vahivad inimesed niisama koridoris üksteisele otsa, et kas on tõsi taga või liigutas keegi valvega ust (kuigi Basil Fawlty öelnuks tänase sireeni kohta, et see on a semitone higher). Uurisin isegi hädaolukorra plaani, mis seniajani vedeleb mu üsna tühja töölaua nurgal pealkirjaga Welcome! paberite virnas.

Ega halvemat aega on raske välja mõelda, eks ju. Käisin kõik see aeg maja ees edasi-tagasi, kõndisin maha oma kilomeetri kindlasi, sellal kui teised lõbusasti juttu puhusid ning kohviku poole suundusid. Seevastu olin, kui tagasi lasti, esimene tagasi töölaua ääres.

Saksa keelde jõuan vaheajal ning kui klassitoas ajalehte lugev õpetaja on mind südamlikult tervitanud, lähen ka mina sööklasse teisi otsima. Nad on olnud küll vähe kauem kui õpetaja pakutud „viis minutit”, sest enamikel on söök juba otsas ja pean meenutama salati sissekeeramisel tudengiaega, mis küllap ei ole meeldiv vaatepilt.

Lõpus on valida, kas „mingi tõsine teema”, Dinner for One (uusmeremaalane teatab, et ta on seda „juba kaks korda” näinud ja rohkem ei taha) või Euroopa kultuuripealinn Riia. Mulle kui Baltimaade spetsialistile antakse taas sõna, Riia teemal; seekord hoian vaka all, kuidas alles üksaasta veetsin Riias mälestusväärse jõuluöö (vt 24. XII ja 25. XII 2010). Nagu nentisin 2010, võib videost näha, et Riia ilme muutunud ei ole: „Riia üldtoon on endiselt märgpruun”. Ka ei tule jutuks muud olukorrad, kui olen sattunud Riia kesklinna, millest esimeses sattusime kooliekskursioonil otse filmivõtete keskele ja mul on isegi foto, kuidas Saksa mundrites statistid teevad toomkiriku platsil suitsu.

Saab teada, et Riia ooper lavastab Wagneri „Rienzit”, sest Wagner on seniajani ajaloo tuntuim inimene, kes Riias elanud (kaks aastat, aga no ikkagi), Riias on isegi Riharda Vāgnera iela. Seda, kes on olnud Kilulinna elanikest tuntuim, korralikus seltskonnas ei räägita (temanimelist tänavat seni ei ole, aga võiks ju teha, näiteks Lasnamäe kiriku kõrvale), nagu ka seda, et „Rienzi” olnud Hitleri lemmikooper. Samas hakkas Wagner muutuma selleks, kellena teda ja tema muusikat teatakse, alles umbes järgmisest ooperist, „Lendavast hollandlasest” alates, millesse põimis Riiast seiklusrikka meritsi lahkumise meenutusi. Ehk siis Riias alustatud „Rienzi” kirjutamise ajal oli Wagner veel väga noor, piltlikult öeldes sõitis alles ringi punase Jawaga*, ja see oli tema esimene edukas ooper. Varasemad on vajunud unustuse hõlma: esimene, Die Hochzeit, olnud traagiline ooper mingitest kõrge seltskonna pulmadest (jäi lõpetamata), teine (Die Feen), nagu ooperid ikka, haldjatest, ja kolmas (Das Liebensverbot) oli tüüpiline XIX saj alguse koomiline ooper, millel ei olnud hilisema Wagneriga midagi pistmist. (Mis Wagneriga Riias juhtus, et neljandas ooperis tekkis dramaatiline traagika?) „Rienzi” tegevus toimub mitte Riias, vaid keskaja Itaalias, teemaks rahva toel valitud valitseja suhted rahvaga. Olen näinud sellest mingi Itaalia teatri plaati (täpsemalt ainult selle I vaatust – seni), mis, nagu Wagneri ooperite moodsad Euroopa lavastused ikka**, on tapvalt igava lavakujundusega (nagu isegi see „Parsifal”, mille säästu-lavakujundust olime näinud elavettekandes külalisteatri esituses, oli hulga parem kui plaadi peal nähtud Berliini ooperi lavastatu, kus lavakujundust ja vaikivat taustategevust asendas pimeduses aimduv rauast sein – ning millest samuti kanntatasime vaadata ainult I vaatuse).

* Punase Jawa kujundit kasutas kunagi keegi muusikatudengist tuttav Pärdi varajase loomeperioodi kohta, kui Pärt kirjutas hoogsat muusikat animafilmidele, sealhulgas Aatomiku laulu.

** v.a Glyndebourne’i festivali „Nürnbergi meisterlauljad”.

Jalutan tööle, oja ääres on pajudel urvad väljas.

Õhtul on Kuu ümber halo, mis tšuktsi rahvatarkuse järgi tähendavat, et tulevat pakast.

No comments: