Ükspäe ostetud pinali pastakat lähebki kohe vaja, kui tööl on vaja anda allkirja, tööl sahtlis on ainult värvilisi tindipliiatseid ja pastakaid ning sinine 2007. a suveniirpastakas, mis viimati töötas umbes sama ammu. Kotis on kaks (0,3 mm ja 0,05 mm) musta joonestuspliiatsit, kaks peent mehaanilist (Pilot, Faber-Castell) ja üks harilik harilik pliiats (aga, hehe, olen selle söe teritanud käsitsi kiilukujuliseks – kas teie teate, mis on kiilukujuliseks teritamine?) ning neljapäeval ostetud nelja pliiatsiga pinal, kus peale lihtsa mehaanilise hariliku pliiatsi, musta joonestuspliiatsi ja kollase markeri on ka sinine pastakas.
Mu kursus sai läbi ja kaks inimest tänas ka. Nii et oli mingine kasu ikka ka.
Meil on vaja Wagneri kuju. Meenutades Totoro hankimise saagat ja natuke seiklusvaesemat Jiji saabumist, kaalun, äkki peaks kuju tegema fännikunstina ise. Et sukelduks maksimarketi käsitööriiulisse ja prooviks teha ülejäänu papjeemašeest, mis tehnikat ma varem kasutanud ei ole. Õhtul selgub muidugi, et sobiva suurusega pehme Wagner on asjaomases veebipoes olemas. Muidugi ega ise tegemise soov sellest lahtu. Inseneri peas on Wagner lagunemas algosakesteks ja mõte jookseb nende ridade kirjutamise aegu (päev hiljem) Wagneri luukere juures. Wagneri mõõtmed olenevad maksimarketis müüdava vahtplastpalli läbimõõdust (sellest saab Wagneri alakeha), küsimus on, kuidas ta peenikeste jalgade ja pisikeste labajalgade otsas püsti seisab – alust nagu ei taha hästi teha. Võib-olla teha riiuliäärel istuv Wagner?
Kilulinna linnaarhiiv teatab feisspukkis, et on avaldanud Saagas 1920. aastate aadressbüroo aadresslehed. Koos nimeotsinguga. Viis minutit hiljem (kui olen meenutanud, mis oli mu Saaga salasõna) selgub, kus elas vanaonu 1928 (see maja on praegu veel alles) ja enne seda eelmisel aadressil (see maja on asendatud uuemaga; kumbki aadress ei olnud see, kus ta elas 1937, mille asemele tekkis sõjategevuse tulemusel tühi plats), et ta oli siis juba abielus, ta naise isa nimi, kus elas 1915 teine ajaloo hämarusest mõneks hetkeks vilksatav saladuslik vanaonu („Juri Lizo sõn”), et vanaemale on luuletatud isanimeks Juhan ja mis oli täpne kuupäev, mil ta kolis ära tädi juurest. Nagu ikka, ei klapi dokumentaalsed faktid hästi sugukondliku pärimusega, välja arvatud vaartädi aadress, mis 1930. aastatel asendati uue moodsa majaga, mille keldris oli minu ajal igavesti sibulahaisune juurikapood.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment