7.1.14

T, 2454. päev: hopsti ja lopsti

E sks k õpikus väitvat endisest miimist praegune kehakeele prof, et inimahvi paljastatud hambad olevat sõbralik naeratus, mis väitega E sugugi nõus pold, viidates harivale stendile Teraskodu loomaaia orangutanimajas. Mainin kodus arutledes märksõnu bokitoproof ja bokito glasses.



Bussis on õhtul hispaaniakeelne tädi, kes laseb vabalt oma 10 silpi sekundis. Hispaania keeles on teatavasti ohtrasti relatiivlauseid, mille asemel eesti keeles on sageli kõiksugu täiendid ja lauselühendid. Tekib mõte, et vahest tuleb külma kliima keelte lühidus sellest, et tuima loomuga põhjarahvad ei suutnud liigutada lõugu nii kiiresti kui vaja ja keel muutus ökonoomsemaks, et sama teabe saaks öelda vähema vaevaga.

Veel tuli mul ükspäe mõte, et on olemas üksikud tippkokad ja palju staarkokki, kes aga päris nagu tippkokad ei ole. Nad võiksid siis olla täppkokad.

Õhtasöögi juurde saab läbi ooper „Tosca”; lõpp on suht äkiline, ma ikka lootsin, et Tosca seisab kaljuäärel ja ringutab ahastades laulda oma pool tundi. Aga ei, hopsti! ja lõpuaplaus. Vahest hakkas Puccinil noodipaber lõppema. Kogu teos on ka ainult pisut üle 2 tunni pikk (Covent Garden, 2012).

No comments: