Möödunud aastast tuttava muuseumrongiga läbi Metsiku Lääne piirijaama ja tagasi. Pühapäevaste harvade bussidega minnes oleme jaamas paraja varuga; kust rong läheb, ei tea, vana vedurit ei ole. Näeme, kui väike manööverdusvedur toob kohale vagunid; seame perrooni õigesse otsa valmis ja peagi ilmub ka vana vedur. Reis on isegi jaama suurel elektroonilisel tablool (koos märkega, et erirong, st riigi kuukaart ei kehti). Pileti saab rongi tagumisest vagunist.
Sedapuhku on reisijaid vähe, meie päralt on algul kogu vaguniosa (24 kohta), tagasiteel (kui istume jälle rongi sappa) istub 24 kohal umbes 6 inimest. (Nagu näeme, selle vanarongi kemmerg töötab, sest see on tagasisõidul kahe ukse taga minust umbes meeter eemal ja ühele poole voorib mööda hädas ja tagasi tuleb rahul nägudega inimesi.)
Piirijaamas saan hõõgveini ja vorstisaia ostmisega kohalikus keeles hakkama ning, mis veel tähtsam, mõistan, mida mult tahetakse.
Seda, kui kange on hõõgvein, me tuvastada ei suuda. Oletan, et niisama leige mahl on. Leigus tekib seetõttu, et algul viib saba joogiletini, kus läheb kähku, ja siis soovime osta pisut vähem rasvase vorsti kui aasta tagasi (kus ma veel põletasin huule ära ja E-le tilkus rasv riietele). Vorste on kolme sorti: meetwurst (see, mis eelmisel aastal), grillvorst ja Edami vorst. See, et Edami vorst on ilmselt juustuvorst, hakkab mulle aimduma alles nii umbes 10 minuti pärast, ja see, kumb valge vorst on kumb, umbes 15 minutiga. No eks Edami vorsti küpsetamine kesta kole kaua, sest sellele on ümber kääritud peekon, mis sees olevat vorsti kuidagi jahutab (ahhaa! praktiline soojustehnika), ja need, kes tahavad meet- või grillworsti, lastakse mööda. Saiu on kastitäis, pooled (ütleme, kasti põhjapoolne ots) on lõigatud (pikisuunas pooleni, nii et vorst on pärast rohkem nagu servas, mitte keskel) ja pooled lõikamata (kasti lõunapoolne ots). Rahvavaenlane on kasti aga kõvasti raputanud ja saiad on läinud sassi.
Rahus seista (21 min) võimaldab asjaolu, et rong seisab piirijaamas tund 10 minutit.
Siis soojas rongis jälle tagasi. Jaamast kook, siis kiiresti jaamalähedasele uuele kaarsillale, kust alt rong järgmise tretiga läbi sõidab. Saan vajalikud pildid. Nagu aasta tagasi, oli ka täna rongi peal ja raudtee kõrval palju igasugu pildijäädvustusvahenditega inimesi, ühel oli koguni mu helisalvesti vähe kangem variant seotud videokaamera kõrvale statiivi peale, samasugune väike surnud kassi taoline tuulekaitse küljes nagu minu omal. Üks punase autoga fotograaf kihutas ilmselt rongiga kaasa, sest teda (ja tema autot) oli tee ääres mitmes kohas näha (mida võimaldas see, et rong seisis igas jaamas natuke).
Jala tagasi, bensukapoe kaudu.
Pärast leian heliülesvõtetelt, et auruveduri mitmepalgeline susin ja ähkimine summutab kõik muud hääled, mida see tekitab. Metall kõliseb nimelt nii, et spektris on näha ülemtoonid, mida nüüd näha ei ole, kõik on ühtlase paksu susina all.
Kevadel sõidab sama rong naaberlinna, tehes sellele suisa tiiru peale, sõites üht otsa mööda Maaselja läänekalda kaubaraudteed (mis haru on, muide, vanem; T. esimene raudteejaam (1860) oli ka sealpool, aga kole kaugel olnud inimestel käia, siis ehitati linna poole 1878 praegune, kui valmis Saksamaa viimase eduka sõja tulemusel ehitatud strateegiline raudteeliin).
* * *
Õhtul uus film Die Vermessung der Welt (2012). Täitsa hea.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment