K, 2462. päev: loeme kah

AW&ST kirjutab mitu artiklit seadmetest, mille eesti ametlik nimetus ei ole teps mitte „simulaator”, vaid on eelisterminina hoopis imitaator. Saab teada, et kuigi mitme imitaatori linkimine mitme õhusõiduki kooslennu matkimiseks oli ette arvata, on juba praegu reaalsus ka selliste stsenaariumide läbimängimine, kus koos tegutsevad lennukid, helikopterid ja laevad, kuigi tehnika praeguse taseme ja turvanõuete tõttu peab virtuaalmanöövris osalev laev olema sadamas, mitte merel, kuigi mitte tingimata samas kandis. Mehitamata lennuseadmete (neid õhusõidukiteks nimetada on pisut ebaõiglane, sest nendega otseselt ei sõideta, ega) juhid aga kurdavad, et nende imitaatorid on nii tõetruud – kogu „kabiin” on sama, isegi istmed ja joogitopsi hoidikud –, et nad ei tee päris ja imiteeritud lennul vahet ning võib juhtuda, et ei saa aru, kas teises otsas lennuseadet üldse on. Ning lähem tulevikumuusika on reaalse komponendiga imitatsioonid, kus peale paljude operatsioonis virtuaalselt osalevate masinate osaleb mõni ka reaalselt – ning tema radariekraanile ilmuvad imitatsioonis läbimängitavad asjad ning tema enda andurite nähtu söödetakse virtuaalsesse imitatsiooni teistele näha. Eesmärk muidugi raha säästmine, kuigi ega päris lendamine kuhugi kao, sest mehitatud õhusõiduki meeskonnaliikmele on üheselt selge, kas ta lendab või istub maa peal, kuigi eriti peentes imitaatorites on peale kõlarite ning toa, pildi ja istme väristamise süsteemide ka Bose ruumhelisüsteem, mis esitab kõrvalist lenduri kuuldavat müra – seni ei ole imitaatoris keegi veel surma saanud. Nõnda siis, kui inime teab, et tal imitaatoris kuhugi kukkuda ei ole, annab päris lendamine aimu vajalikust ohutusest.

Veel on samal teemal lausa kaheleheküljene lugu, kuidas garaažis kirjutatud X-Plane seljatas imitaatorite maailmas Microsofti, kes 2009 lennuimitaatoritest suisa loobus. Et mitu lennuki- ja avioonikafirmat lennutavad sellega oma toodangut enne pärislende.

Ning üldiselt saab teada, et reisilennuki varisemiskäitumist – kus nina võib olla väga püsti või lennuk kalduda ootamatult emmale-kummale poole – ei modelleeri realistlikult ükski imitaator, mis keskenduvad katselendudest saadud tavalistele asenditele. Ning ka reisilennukite piloote, kes on suure lennukiga tõsise varisemise läbi teinud ja seejuures ka ellu jäänud, on väga vähe ning neid nüüd otsitakse ja kuulatakse nende kogemusi. Mure ikka selles, et mitmes hiljutises raskes lennuõnnetuses lennuk varises ja lendurid tegid seda, mida koolituses õppinud, mis paraku oli risti vastupidi kui see see, mida olnuks vaja.

(Need jutud ja lood ilmusid 2. detsembri numbris, kuhu ma vahepeal kogunenud paki lugemisega olen jõudnud.)

Raha säästmisest: väidetavasti (Bill Sweetman, AW&ST 9.12.2013) olevat A-10 lennutund hirmus odav, ainult 18 000 dollarit, reaktiivlennukite lennutund seega kõvasti kallim. Otsin täna enda pildiarhiivist Tallinna 23.9.1944 aerofotot ja leian sakslaste 1944. a koostatud tabeli, kus võrreldi tollal projekteeritava Junkers EF 126 „Elli” lennukulusid kolme tollal tootmises olnud hävituslennukiga (propelleri ja reasmootoriga Ta 152, kahe turboreaktiivmootoriga Me 262, ühe turboreaktiivmootoriga He 162) ja saab teada, mis oli kallis toota, oli ka kallis pidada. Mis ühtlasi selgitab Willy Messerschmiti pahameelt, et tema kauni metallist ja kahe mootoriga lennuki asemel anti eelis mingile ühe mootoriga vineerlennukile, nagu kirjutasid 2009 Robert Forsyth ja Eddie Creek raamatus Heinkel He 162. From drawing board to destruction: The Volksjäger.

1980. aastatel müüs Soome lennuvägi oma vanad reaktiiv-õppelennukid Fouga Magistrid tsiviilkasutusse ning üks soome vanem härrasmees kinnitas hiljem, et ka tal olnud mõte osta reaktiivlennuk – kaheistmelises lennukis saanuks ta lenduripaberiteta lennata nii, et palkab lenduri –, aga pelutas just see lennutunni hind, mis olnud – ainult kütus – 6000 marka tund. Praeguses rahas oleks see inflatsioni arvestamata oma 1500 eurot. (Soome marga kurss oli euro suhtes küll umbes 6 : 1, aga 1990. aastate algul marka devalveeriti umbes veerandi võrra.)

* * *

Tööl on vaja täiendada sõnaraamatut, otsin kotist muidu keelekursuse mapi vahel oleva mehaanilise pliiatsi, täiendan. Avan ka pliiatsi otsa ja üritan söe toetamise peent terastoru suruda õigele kohale tagasi. Ei õnnestu, ja kui kokku panen, märkan, et esmaspäeval avastatud peen must vidin on kadunud. Maas ka ei ole, pleale ühe ebamäärase musta plönni, mille samasuses ma kindel ei ole (äkki on kingatallast). Tööl on muidugi jube imelik, kuidas äkki poen laua alla ja hakkan millimeeterhaaval põrandavaipa läbi kobama.