L, 2465. päev: mediteerin

Algul ulatub eenduva posti vari ilmselt põllumajandust kujutava lebava naisfiguuri jalgadeni, siis liigub hulk maad eemale, siis läheb pilve.

Kohvi pakutakse neli korda – mida edasi, seda harvem; pärast enam ei julgeta. Varsti hakatakse pilku vältima. Muutun toataime kõrval üha enam toakaunistuseks.

Ehk siis kuidas me käisime juuksuris ja mind pandi enda järjekorda „natukeseks” ootama, mis, selgus, kestis kaks ja pool tundi.

Eks ma algul arvasin, et istun niisama natuke, ei hakanud lennundusajakirja kotist võtmagi (kuigi seal oli pooleli ajakirja raskekahurväe Amy Butleri ja legendaarse Bill Sweetmani usutavasti legendaarseks muutuv artikkel lennuseadmest RQ-180, mistaolist ma selle umbes viie aasta jooksul, kui olen AW&ST-i tellinud, teist ei mäleta). Laual olev ajakiri saab läbi viie minutiga.

Mediteerin põhjalikult läbi hinnakirja.

Umbes tunni pärast on juuksuritel lõunapaus, kõik kaovad kuhugi, omanik käib veinipoes.

Umbes pooleteist tunni pärast hakkan istuma juba trotsides, et ma ei liigu siit muidu kui välisukse, juuksuritooli või äärmise häda korral kemmergu poole.

Umbes kahe tunni pärast hakkan motivatsiooni toetuseks mõtlema pantvangidele, kes veetsid mitu aastat metsaliste juures radiaatori külge seotuna ja kui vabaks lasti ja habeme maha ajasid, olid jälle inimesed nagu enne.

Kui ma umbes 2½ tunni pärast ette saan, on juuksur minuga väga sõnaaher ja ettevaatlik. Jootraha ta mult ei saa, kuigi tegelikult ei peaks saama salongi omanik, kes meid samal ajal sama juuksuri käte alla kirja pani. Bilokatsioon samas ruumis ja päise päeva ajal ei ole võimalik.

* * *

Pärast Kella kõrtsis seda lõbusam.

Sealt tulles toredad hetked pliiatsiriiuli juures. Tahan, et pliiats oleks peen ja kummikatteta. Söed ja juurdekäiv kustukas kah, sest kõige paremini kustutab mingit marki pliiatsit ikka sama marki kustukas.

Uus pliiats on Faber-Castell 0,3 mm, mis, selgub, on müügil tühjana, nii et ostja saab kohe sisse panna vajaliku kõvadusega söed. Klambri saab keerata niipidi, et selle vahelt paistaks parasjagu sees olevate süte kõvadus. Söekarbil on torusse valamise tila, mida ma pärast muidugi lähemalt uurin, pillates kolm tera maha. Need saadanad on 0,3 mm jämedad, eks ole, nii et neid saab maast ära ainult väikese teibitüki abil.

Kuivõrd ma ei saa pliiatsit algul käima, selgub ka, et ora pliiatsi sees oleva kustukummi küljes on söetoru puhastamise ork. Ma olin kõik see aeg arvanud, et see on kuidagi seotud järgmise söe ette lükkamisega (ja vähe imestasin, kuidas töötab neljapäeval ostetud pliiats, kus orki ei ole). Vanal Pilotil ma seda kunagi kasutanud ei ole, mistõttu tekib mõte, et äkki oli esmaspäeval kindlasti ja kolmapäeval võib-olla nähtud plönn pliiatsiotsa sees tegelikult aastakümnetega kokku paakunud söetolm, mille paigalt nihkunud söetugi lõpuks sissepoole lahti lükkas?