Winterreise II, 2. osa

Suurprojekti „Jõuluks koju” teine kalendripäev. Algus on siin.

• 16:05 h (7.35 EET): Tallinnast väljub ühissõiduk, millele mul on pilet olemas A-plaanina.
• 17:00 h (8.30 EET): A-plaani järgne saabumine koju. Selle arvestusega on teinud jõuluks plaane ja sööke kodus ootavad ülejäänud pereliikmed.
• 17:30 h (9.00 EET): Tallinnast väljub ühissõiduk, millele mul on pilet olemas B-plaanina.

Viskan ära vedelikke sisaldavad hügieenitarbed ning paki enda (see kotti ei mahu), alles jätan vaid SASi särgi, kammi ja hambaharja. Ainus, millega SAS saaks komplekti täiustada, on see, et selles võiks olla terav žilett; praegusega habemeajamine on väga spartalik elamus. Mu kööginuga on ka sellest teravam.

• 20:32 h (11.02): nagu I osas pikemalt kirjeldatud, lähen linna vaatama, aga käik jääb külma tõttu lühikeseks. Taanlased sõidavad tuulest, külmast, lumest ja jääst hoolimata jalgratastega. Kõrv ei kuule, et neil oleksid jalgratastel talverehvid, nagu mul omal ajal.
• 20:50 h (11.20): tagasi hotellis

Hotelli teleka andmeil on Taanis tunduv ülerõhk (1030 mm Hg).

• 21:11 h (11.41): takso lennujaama.
• 21:27 h (11.57): lennujaamas. Lennule hakatakse registreerima kaks tundi enne lendu. Nõjatun mingile käsipuule ja loen Collinsi mälestused lõpuni. Ligi 500-leheküljene raamat oli eile alles poole peal.
• 22:30 h (13.00): seisan igaks juhuks ära airBalticu kassa pika saba (peljates, äkki nõuavad nad airBalticu kliendikaarti, mida mul kaasas ei ole, sest ega ma senistegi kogemuste najal vabal tahtel nendega enam lenda, ja olles valmis maksma, nagu nad kaardi puudumisel nõuavad) ja küsin, kas võin eile antud sildiga minna otse piletit registreerima. Lubatakse. Meeleolu on tore: jõuluks koju!!
• 23:11 h (13.41): olen turvast läbi, Riia lennukile pealeminekuni on tund. Turvas olid mu ees marlimütsikestes ja -kleitides lõunamaised habemikud, aga ma õnneks sattusin muusse sabasse. Kui asju taskutesse tagasi topin, kuulen, kuidas minu järel haletab venelane telefoni, et viin võeti ära. Loen ja jälgin tablood, kus Riia lennu väravat veel ei ole. Söön sööklas toeka wokieine. Päike paistab, lumi särab ja meeleolu on hea.
• 23:43 h (14.13): tabloo näitab, et Riia lend on tühistatud! Mõistan, et läti saadanad on keeranud mu jõulud lõplikult persse.
• 24:01 h (14.31): pingelised hetked CPH ümberistumiskeskuses. Saab teada, et end mürkrohelisega (AkzoNobel NCS 1075-G60Y) kaunistanud lätlased pole Riiast tulema hakanudki!! Veninud reisist tüdinud ameeriklane sõimab telefonis aB esindust mehemoodi (et mis firma aB õige on, et reisijatega nii teeb – siia pistan vihaga vahele, et läti firma, aga ta ei kuule – ja mida firma mainest õige mõtleb, kui jätab lennukitäie inimesi jõuluõhtul võõrale lennuväljale; ning et aB esindaja nähtavasti ei saa asja tõsidusest aru, siis kordab palju kordi üle, et jõuluõhtul, jõuluõhtul, JÕULUÕHTUL). Kõigil on hea meel, et vähemalt keegi aB-ga tõsiselt rääkida julgeb. — Lugeja võib muidugi küsida, kas siis Tallinna lendu ei lähe. Arvake, mida teeb Eesti Õhk? – Peab üldse jõule!!
• 24:12 h (14.42): sabas on veel 7 inimest ees. Mitut inimest, kes kavandavad täna reisi Kopenhaagen–Riia–Dubai, kutsutakse üles nõustuma plaaniga, et täna õhtul hilja Kopenhaagen–Riia, homme aga Riia–Frankfurt ja Frankfurt–Dubai. Kopenhaagen–Frankfurt mitte kuidagi võimalik ei ole.
• 24:53 h (15.23): käes on pilet õhtusele RIX lennule, Riiast pidavat öeldama, kuidas edasi saan.
• 26:05 h (16.35): leian CPH lennujaamast haruldase koosluse: stepsli, laua ja tooli.

Kõik on väga tühi. Kõik müügikohad peale kahe kõrtsi on kinni. Kogu muidu siblivas suures CPH lennujaamas on vast nii sada reisijat. Enne leheputka sulgumist kondasin sealgi ja uurisin, mis lugemisvara mahuks mulle kotti. Ostan ingliskeelse Amsterdami reisijuhi (tagasiteel on Amsterdamis lendude vahel 8 tundi) ja Murakami raamatu Kafka on the Shore, mis on ta ainus inglise keelde tõlgitud ilukirjandusteos, mida ma lugenud ei ole. (Mul on kuskil teine väljaanne, millest olen lugenud kümmekond lehekülge, aga see on korteris, mitte kaasas.) Jälgin, kas väravanumber Riia lennu järel ikka püsib. Püsib. Akna taga on umbes Mt. Hadley suurune hang.

Mt. Hadley

• 29:00 h (19.30): YL-BBW on platsi peal.
• 29:56 h (20.26 CET): lennukis. Napi 22 tunni pärast kõnnin juba kodutänaval.

Lennukis laiutab vasakul neiu, keda arvan algul kõnelevat heebrea keeles, aga see on vist tegelikult taani. Ta räägib mobiiliga ka lennuki hoovõtu ajal; kui lennusaatja käis kontrollimas, kas vööd kinni, peitis ta telefoni varrukasse. Mõlgutan, kuidas saaksin taolise turvariski meeskonnale teatada – väikese sedeliga? Aga äkki arvab lennusaatja sedelit nähes, et seal seisab hoopis: „Mul on pomm!”, ega hakka lugemagi?

Paremal akna all laiutab lätivenelane, kes tellib suure topsi teed ja seda siis väga valjusti luristab. Muidugi lusikas tassis ja sõrme all, et silma ei torkaks. Olen viie euro eest ostnud itaaliapäraseks saiaks nimetatava sitke kuuma plönni ja saan iga ta lurina ajal suruda hambad sellesse.

• 31:47 h (23.17 EET): RIX, ümberistumiskassa sabas. Samamoodi kui Kopenhaagen on ingliskeelne, on Riia venekeelne, mida on üldilmest ka väga näha, nagu me kõik teame.
• 32:03 h (23.33): täheldan, et saba on nihkunud veerand tunniga tervelt 1 inimese. Minu ees on veel ainult 18 inimest. Võib juhtuda, et hotelli ei jõuagi.
• 32:25 h (23.55): mõni minut enne keskööd, kui leti äärde on jõudnud kaks vene daami, kes on alates 23. skp õhtust Kopenhaagenis SASi leti ääres seisnud kõikvõimalikes sabades mõni inimene minust eespool, hõigatakse letist, et kus on veel kaks inimest, kes lähevad Tallinna (viipan käega), et me võime saata teid Tallinna taksoga, mille maksab kinni aB. Vene tibid küsima, et millal takso läheb. „Kohe,” vastatakse, „lähete lennujaamast välja airBalticu peahoone juurde, sealt tuleb üks meie inimene peale ja siis sõidategi otse Tallinna.” Tibid on innukalt nõus, mina aga mõtlen, et kui kaua Tallinna sõidab – neli tundi, ütleme. Tallinnas siis umbes kell viis; lennukiga jõuaks umbes pool kaheksa. Öösel teed tühjad, takso muidugi hakkab kihutama. On talv, tee jääs ja tuiskab, nii et ei-ei, 2½-tunnine edumaa ei kaalu üles seda, et risk, et tuisus kihutava läti takso sõit lõpeb hanges, on liiga suur; lennusõit on tunduvalt ohutum. Muidugi ei tahaks ma sõita ka taksos, mille neljast reisijast ülejäänud kaks oleksid need kaks vene daami. Seega vehin kätega ja kinnitan, et eelistan hotelli.

Kus te olite, kui saabus jõulu I püha? – Mina seisin Riia lennujaama ümberistumisleti sabas. Minus ei ole nii palju näitlejat, et suudaksin saata sel aastal jõulutervitusi.

(Jätkub...)