T, 1467. päev: kuuldused

Et see ei ole kirjutamisväärt, kuidas tööee pikkust, mahtu ja tähtaegu vaadates tuli peaaegu nutt peale ning bussipeatusesse jõudsin õhtutunnil, mil ei olnud enam täit kindlust, kas sealt enam midagi lähebki, kirjutame muudest asjadest.

1. Külastan oma blogi sagedusega ca…

Oletan, et jutt on kirjutamisest, mitte enda kätetöö imetlemisest! ☺ (Inglise oskuskeele lugemikusarjas English At Work oli koguni pilt, kuidas tellingul seisev maaler steps back to admire his work.) Mitu korda päevas kirjutan jupphaaval, nagu vaim peale tuleb või vaba aega on. Mul telekat ei ole ja aega blogi kirjutada seega laialt.

Tänapäeval moorivad kirjatükid enne valmimist pikalt, sest alguses kirjutan üles märksõnad või mõtted, mis peaksid siia kirja minema (ma muidu olen kujundmõtleja, aga vahel mõtlen ma midagi nähes või tehes kohe, mis sõnadega seda blogis kirjeldaksin, nt eile lõunalt tulles bussipeatusest tööle minnes mõtlesin, et näe, käisin poest printeritinte ostmas, sest mul oli roosa värv otsa saanud, siis meenus üks Pratchetti päkapikk, kellel juhtus sama, mis kohal hakkasin naerma, ja vastu tuli üks inglise kolleeg ja imestas). Seda siis täiendan aegamööda ja silun, kuni saab avaldamiskõlblikuks. Avaldamise pikk latents on tingitud vahest mõnest karmimast väljaütlemisest, mida ütlemata ei saa ka jätta ja mis suurema portsu korraga avaldamisel satub kuhugi tahapoole, võib-olla isegi mitte enam esilehele.

Statistikaülevaate saadab sitemeter aeg-ajalt meilile, peatset 50 000. lugejat peaks tähistama. Sitemeterist ei ole otsingusõnu enam kaua vaadanud; vanasti vaatasin neid sealt sageli, no ikka maru jubedusi otsitakse ja et inimesed guuglisse ju jutumärke ei pane, siis mu blogi ka leitakse ka siis, kui üks otsisõna oli ühe kuu blogimisjao ühes ja teine teises otsas (arhiivis on kuu kirjutised ühe failina).

2. Poliitikute blogisid loen…

üldse mitte. Ei mina usu, et nad seda ise peavad. Ma umbes nagu huvitun poliitikast ainult pisut enne valimisi, keda seekord valida (on muidugi teatud eelistusi erakondade seas, aga kindlat lemmikut ei ole). Pean ennast mõtlevaks inimeseks, st selleks väikeseks vähemuseks, kes ka poliitikuid ei huvita.

Ainsa tuttava poliitiku feisspuki-teated olen kinni keeranud, sest ta seal põhiliselt kiitis ennast ja manas ajakirjandust ning riigivõime, mis tema kohta ühtelugu midagi laiduväärt leidsid. Feisspuki suhtes olen vanamoodne, et sõbrustan seal inimestega, keda ma ka tegelikult tunnen või tunda võin; poliitikud või muidu prominendid nende hulka ei kuulu. Õigupoolest ei sõbrusta ma feisspukis isegi kõigiga, keda tunnen, näiteks mitte mõne skandaalse koolikaaslasega, sest ma ei taha, et minu nimi seisaks nende veel skandaalsemate feisspukisõpradega ühes reas. Feisspukisõprade valik „poliitilise tasakaalukuse” põhimõttel on mulle suisa võõras (sellega põhjendas E skandaalne klassikaaslane, miks ta võttis vastu isand Savisaare sõbrakutse; vat kahjuks ei tea, kuidas ta reageeris üksainus päev hiljem lahvatanud Savisaare-uudiste peale).

3. Blogid, mida loen, köidavad mind, sest…

...ikka on ju huvitav teada, mida keegi teeb või arvab. Blogijaid jälgin vähe, enamik jälgitavatest kuigi regulaarselt ei kirjuta, silma aitab peal hoida mu Bloggeri konto avaleht (ja kuivõrd tänapäeval on Blogger seotud Google'iga ja YouTube'iga, siis tähendab Bloggeris seesolemine ka seda, et Google ja YouTube mäletavad mu isiklikke seadistusi, which is nice).

4. Blogi eelistan/ei eelista muudele kanalitele…

Ega suurt ei eelista, sest muudest kanalitest tuleb teistsugust või teisel hulgal teavet. Skaibis suhtleb rohkem kui jaksab blogis või meilis kirjutada, blogis kirjutab rohkem kui jõuab feisspukitada, feisspukki jälle saab panna väga lihtsalt pilte (fotohaldustarkvaras kaks liigutust); ja selles foorumis, kus ma päris nime all kirjutan, saab öelda ja lugeda asju, mida mujal mitte (selle olulisemad postitused dubleeritakse ka feisspukki, kus neid asuvad peagi kommenteerima ohtliku mõtteviisiga inimesed, mis, nagu siin mitu korda mainitud, mulle ei meeldi; miskipärast nad ei kirjuta samas foorumis, kus leiaksid palju asjalikumat vastukaja, eks feisspuk ole nagu suur lasteaed). Feisspukki, skaipi ja messengeri kirjutama pääsen telefonist ka siis, kui arvuti on kinni või kaugel. Teistpidi jälle mitu sõpra ja tuttavat kirjutavad blogis rohkem kui mujal või siis tean neid mu blogi lugevat. (See blogi tekkis just seepärast, et ma ei viitsinud eri pereliikmetele ja sõpradele sama juttu meilidesse mitu korda ümber tippida.)

Muidu uudiste suhtes arvan, et olulised uudised jõuavad kohale ise ja muud ei ole olulised. Eesti ajakirjandust sirvin mitu korda päevas, sest kus selle häda ots, kui mõni üldvihatud poliitik teeks harakiri ja ma kuuleksin sellest alles mitu tundi hiljem.

Eesti uudiseid ammutan muidugi Kollasest Postimehest, kus enamasti pealkirjadest juba piisab, aga üldiselt on selle uudisevalik väga üheülbane ja masendav. Ega konkurent EPL ka parem ole, ja EPLis ei ole huvitavaid rahva arvamusi, seal arvavad vaid nimelised ja mõnikord sõnaohtrad inimesed, kellel on aega, tahtmist ja sõrmede vastupidavust tunduvalt rohkem kui mõtteid. Sageli satuvad nad kirjutama ka arvamuslugusid, mille pealkirjadest katsun silmad üle libistada nägusid vaatamata (eelmisel nädalal loetud tühikargajate koolitusfirma lugu oli erand, seda oli otseselt soovitatud); PM on mõistlikul viisil osa arvamuslugusid peitnud tasulisse versiooni. Siis päris- ja ajutise kodukandi kohalikku ajakirjandust kah ikka natuke, et ikka teaks, mis juhtub või mida mitte.

5. Mulle meeldiks/ei meeldiks päriselus mõne blogijaga kokku saada…

Nii ja naa. Veel rohkem meeldiks, kui mõni vaikiv sõber saaks üle eelarvamustest ja tuleks feisspukki või hakkaks pidama blogi! ☺

6. Kas ja kui, siis kelle eest ja miks, sa oma blogi olemasolu varjad?

Selle blogi olemasolu ma ei varja, küll aga siin enda täpsemaid andmeid. Kes teab, see teab niigi; kes ei tea, sellel ei ole vaja teada. Lähema geograafia osas on suur hämamine (peaks kunagi joonistama Siinmaa kaardi, vanade mungakaartide või „Kääbiku” sisekaane kaartide vaimus). Arvamused, mis osutavad täpsematele asjaoludele, jätan avaldamata. See, et ma siin blogis kõigest kirjutan, on hoolikalt konstrueeritud illusioon, kallis lugeja... ☺

Seevastu oma hulga intiimsemat Eesti-blogi ma varjan, sellele pääsevad ligi ainult kutsutud lugejad ja see on parooli all. Varem oli avalik ja pidasin hoolt, et seda Google ei teaks, kuni juhtus kopipeistiõnnetus ja link sattus kohta, kust seda võib leida Google. Praegu paistab, et enam ei mäleta.

Tehniliselt võttes on mul paar blogi veel, nt fotode internetti riputamiseks, kui ma ei taha neid kummassegi blogisse panna, aga hiljem ikka kuidagi juurde pääseda sooviks.

7. Selle blogi huvitavaim tagasiside on olnud see, ...

...kui kord täiesti tavalise jutu sees keegi siinkandi eestlastest mainis mu leiutatud kohanime nagu mingit täiesti tavalist kohanime. ☺