Maailma lollus ei mahu jälle vaka alla, ning ma ei räägi tudengitest, sest nende leiutisi ega saavutusi ma ei levita ega kogu, sest nad ei ole taoliste eest raha ega kuulsust tahtnud. Kui aga on, siis on iseasi. Möönan halba kommet, et aeg-ajalt kipun inimesi kiusama, kui taipan, et mingis arutelus on vastaspool seisundis, et paarisõnalise torke peale sünnib tohutu ports teksti, ning mu arust on päris lõbus, kui vastan veel paar sõna ja selle peale tuleb jälle suur ports (issandkuinaljakas), kuni südametunnistus hakkab piinama ja käsib targemal järele jätta... kuni järgmise korrani.
See ei käi töö kohta, kus kirjutame (NB! mitmus) kriitikat ainult põhjusega ja asja eest, sest see on meie töö, ja kui kriitikat laekub samasse kohta sageli, siis ju seal ongi midagi viltu. Kui ei meeldi, tuleks kõigepealt mõelda, miks kriitikat saadakse, mitte kiirustama vägivallatsema sõnumitoojaga. Kui miski ei aita, lugege instruktsiooni.
Aga tegelikult tahtsin märkida, et nädala parim lause on hoopis kirjas varajases jõulukingis, ammuse kirikhärra ülestähenduste ja -võtete raamatus, konkreetselt ühes 1924. a reisikirjas, mis kirjutatud kolm päeva pärast tülitsemist eelmisel väljasõidul:
„Oli väga huvitav, ja kuna naisi kaasas ei olnud, siis ka meeleolu muidugi hea.”
No comments:
Post a Comment