Aasta viimane tööpäev. Kella kaheteistkümnest avastan, et aasta viimane tähtaeg ongi kell 12.00, st pärastlõunal enam midagi teha ei ole. Töökaaslased arutavad, kas erakorraliste lumeolude talvine graafik veel kestab, st mis kell tohib õhtul ära minna; leitakse, et peaks kestma, sest selle kehtestamise meilis oli teade, et kehtib kuni vastava teateni, ja seda teadet ei ole tulnud. „Vahest on lihtsalt ära unustatud,” itsitab keegi.
Neljanda korruse suuremas koridoris on ka tavapärane jõululõuna, kuhu kutsuti üles tooma oma maa hõrgutisi; toonud on need, kellel on see logistika mõttes võimalik, st kes saavad neid poest osta või kes on kodust hoidiseid kaasa vedanud. Kuivõrd sealt jääb veel veidi aega üle, aga jaanuari tähtajad on alles jaanuaris, tegelen vahepeal kogunenud abitöödega.
Õhtupoolikul siis kõigepealt Kirikmäe prismasse, kus on ropp rahvas, sealt kaks pakki jaapanipäraseid maiustusi (endale) ja teatud kummalise, aga meie arust laheda jõulukingi kõik poe neli eksemplari, mis kassalindile laotatuna jätavad ütlemata veidra mulje, nii et järgmine ostja neid koguni näpuga torgib ja küsib üle.
Siis Kõrgmetsa maksimarketisse, kust on teist jõulukinki, mida prismas enam ei ole (ja ega maksimarketis ka enam suurt ei ole, paar nädalat tagasi oli seda mitu alusetäit, nüüd on nende asemel autode talvise aknapesuvedeliku alused). Mulle täna õhtuks ja homme hommikuks sööki kah.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment