Läksin eile tavalisest pisut varem magama ja kuskil üheteist ajal huikas metsas pikalt öökull. Rütm oli vaheldusrikkam kui arvatava kodukaku „hu-hu-hu-huu”. Mõtlen, et millal see oligi, kui siin esimest korda öökulli kuulsin, vahest nii aasta tagasi, aga tore on, kui neid siia rohkem tuleb, nii et praegu kuuleb neid mitu korda nädalas.
Tööl on siseveebi ilmunud eelmise neljapäeva jõulupeost kirjutis. Mu arust küll oli hea, et ma varem asjasse suurt ei süvenenud (sest kuulda oli, et põhimeelelahutus on karaoke, ja selle laululoetelu esimesed kakssada pelutasid ja ülejäänud mitut tuhandet ei viitsinud ma läbi lugeda, tuvastades ainult, et lähim laulude päritoluriik oli Saksamaa), sest see peeti sedapuhku nn Tokyo style, koos „geišade” ja „mangatüdrukutega”. Ilmselt olen ma nii palju Jaapani filme näinud (umbes 25, millest umbes 20 on pikad animefilmid), et minu ettekujutus on hoopis teistsugune. Brr. Kui hästi mõelda, siis ainus nähtud Jaapani film, kus tegutsevad ka geišad, on Takeshi Kitano Zatoichi ja noh seal on geišad väljas rohkem nagu veritasu peal ning üks neist on tegelikult mees.
Sportlik hasart, kas saan kogu päev kasutada oma Dorland’si illustreeritud meditsiinisõnastikku, ilma et avatud kohast vaataks vastu mõni jube naha- või muu haiguse foto. Ei saa!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment