Jõulueri: „vastu tulles töörahva soovidele”

Vanasti seisis see demagoogiline fraas ajalehes, kui oli vaja mõni püha tõsta nädala seest lähimale nädalavahetusele. Ma ei usu, et kogu impeeriumis olnuks kedagi nii totakat, kes tõesti oleks uskunud, et iga kord pöördus töörahvas partei ja valitsuse poole ja soovis, et pai partei ja valitsus, palun võtke nädala keskelt vaba päev ära!

Mina aga vastan soovile ja panen siia kirja oma vastuse jõulumeemile. Kui ei meeldi, ära loe.

(Kes veel ei tea, siis sõna meem (meme) mõtles välja inglise vabamõtleja Richard Dawkins laineid löönud raamatus The Selfish Gene (1976), mille iva oli väide, et evolutsioon soosib geenide, st liigi, mitte isendi ega rühma püsimajäämist. Dawkins teab, mida kirjutab, ta õppis etoloogiat Oxfordis Niko Tinbergeni käe all – Tinbergen oli koos Konrad Lorenzi ja Karl von Frischiga need ainsad kolm etoloogi, kes on saanud Nobeli preemia. Just pühade ajal on mul plaanis lugeda Dawkinsi päevakohast hittraamatut The God Delusion – et (see küll ei ole Dawkinsi mõte) kui luulud on ühel inimesel, siis peetakse teda vaimuhaigeks, aga kui paljudel, siis nimetatakse seda religiooniks; vt ka Jüri Saarma psühhopatoloogia õpikust episood, kuidas inimesel tuli tänavat ületades peale usuline ekstaas ja ta põlvitas vöötrajale palvetama.)

1. Kas sulle meeldivad jõulud? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?

Mitme palgega küsimus.

Ühelt poolt on puhkus, jõulutoit ja jõululõhnad alati toredad. Rahu ja rõõmus meel ja kingitused ka.

Kui jõulud oleksid vaiksed kodupühad, oleks kõik kena, aga asja juurde käib ka umbes oktoobrist algav ja 24. detsembri hommikul kulmineeruv ostuhullus soolalögast lainetavates poodides, seljas palavad talveriided, poes toatemperatuur (miks ei võiks olla poodides riidehoidu?), samuti ulatuslik kiretu klimmpimm ning jõulukuu kui kerjakuu kohustuslik heategevus (nagu on Eestis haigla – vormilt aktsiaselts, st äriühing, mitte eelarveline asutus – kes nähtavasti on oma äriplaani sisse kirjutanud jõulu ajal raadio ja televisiooni kaudu annetuste mangumise, et muidu jäävat nende lasteosakonnal jälle mõni elutähtis aparaat ostmata), ning kohustus teha rõõmus nägu, et see veel kõik meeldib. See on ju nii võlts; kas taolise käitumise laituseks ei ole öeldud üht-teist jõulude ajal telekas etteloetavas muinasjuturaamatuski?

Ise ma toetasin jõulueelses helduses muid asju. Wikipedia sai mitmeaastase kasutamise eest sobiliku tasu ja läks teele panus ammuse lemmiklennuki ainsa eksemplari taastamise heaks. Kavas on toetada ka Eesti teadusuuringuid.

Ja siis asjadest, mis jõulude tähistamise juures ei meeldi.

Eesti kui maailma ilmalikema riigi televisioon kannab alati üle jõulukirikut. Saan aru, vähemuse soove vaja ka arvestada, aga mida teeb seal Vabariigi President? (Vrd põhiseaduse § 40 kolmas lause: „Riigikirikut ei ole.”) Isegi kui president eraisikuna tõesti jõulu aeg kirikus käib (ja on juhtunud presidendid, kes kõik sedasi teevad), siis kuidas on 19 aastat järjest juhtunud, et täpselt samasse kirikusse satub ka televisioon? Ei mõista. Proovime arvutada tõenäosust, kuidas see juhtuks 19 aastat järjest, kui presidendi ja televisiooni kirikuvalik oleks juhuslik ja teineteisest sõltumatu. Valem oleks (1/(m*n))^19, kus m on nende kirikute arv, kuhu läheks president, ja n nende oma, kuhu läheks televisioon (m > n, sest president on ameti poolest rahvamees ja televisioonil on teatud logistikanõuded). Eeldusel, et president võiks minna nii 200 kirikusse ja televisoon 100sse, siis oleks tõenäosus, et nad 19 aastat järjest juhtuvad juhuslikult täpselt samasse, khm, umbes 0,000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000000002%.

Ärge hakake midagi rääkima „esimestest jõuludest”. Seda vähest tean, et esimest korda tähistati jõule kiriklikult detsembris alles aastal 354 ja et talvekuudel sajab Lähis-Idas palju vihma (re: karjased väljal).

1980. aastate lõpus hakkas saama nalja, kui 1988 tohtis tähistada jõule esimest korda avalikult. Mu ülirange kooli ülirange õppealajuhataja S., kes varem olevat jõulude ajal alati käinud valves kooli lähedal oleva kiriku uksel, et tuvastada sisenejate seas meie kooli õpilasi, et neil siis käitumishinnet alandada, leidnud 1988 oma tõelise usulise palge ning viinud lapsed ise sinnasamma kirikusse! Oli kuidagi imelik, et meie läbi ja lõhki ilmalikus peres lauldi siis läbi mitu jõululaulikut koos kõikide vaimulike jõululauludega, mida keegi varem laulnud ei olnud. — Mu emapoolne vanaisa ei kannatanud jõululaule, eriti „Püha ööd”, nii et läinud suisa toast ära, kui seda lauldi. Perekonna pinnimise peale olla siis üles tunnistanud, et kui 1941. a sügisel oli näitleja Eduard T. sakslastele kaevanud, et mu vanaisa olevat kommunist, ja sakslased vanaisa kinni panid ja mitu kuud asja uurisid, olevat ta vanglas kuulnud, kuidas vange piinati, ja karjete summutamiseks pandud hästi valjusti mängima grammofon, jõulu ajal jõululauludega. (Aga vanaisal kommunistiks olemise süüd ei leitud ja kui ta 1942. a algul vabaks lasti, siis sakslaste kiituseks märgitagu, et nad koguni palusid alusetu vangistuse pärast vabandust. Aastaid hiljem käinud ka näitleja Eduard T. andeks palumas, aga temale vanaisa andeks ei andnud.)

2. Ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega koos tahaksid need veeta?

Kodus.

3. Milline on su esimene jõulumälestus?

Ausalt öelda ei mäleta. Jõulud käisid iga aasta täpselt samasuguse mustri järgi (kuusk–ehtimine–piparkoogid–küünlad–luuletused/laulud–kingid) ja on raske eristada, mis toimus just millalgi. Isa fotode järgi saab rekonstrueerida, et mu varajases lapsepõlves (kui me elasime veel A. kreisilinnas) tegi isa meist umbes detsembri alguses paraadpilte, ilmselt saatmiseks oma emale Tallinna. Vanasti olid sõidud nagu nad olid ja ei käinud kõik kõigil kogu aeg külas. Mu teada sattus isapoolne vanaema esimest korda elus A. kreisi isa ja ema pulma ja teist korda teise vanaema juubelile 20 a hiljem. Tallinnas käisime meie vähe sagedamini, mitu korda aastas, ja ikka lennukiga! Tollal oli lennuaeg 45 minutit, lennuk oli propelleritega Il-14 (millega taaskohtumisest vt Sinsheimi jutt), õhtustel lendudel ma tavaliselt magasin, päevastel lutsusin spetsiaalset „Aerofloti” pildiga haput lennukikommi, mida kuskil mujal ei olnud kui lennukis, et reisijail ei läheks kõrvad lukku.

Ühel jõulul või aastavahetusel, arvatavasti, kui ma olin 3-aastane, käisid meie pool peol ka vanaisa-vanaema ja onu pere ning koguni tuli jõulu- või näärivana, kes unustas pärast vitsakimbu vannituppa mustapesukasti peale ja ma olin väga mures, kuidas ta siis ilma vitsata järgmiste laste juurde läheb. Minu onu oli just jõuluvana käigu ajal mingi pakilise asjatoimetuse pärast väljas ja jäi kõigest ilma, aga ta kuidagi teadis, kuidas vitsa jõuluvanale saata saab. Võib-olla oli see siiski aastavahetus, sest piltide järgi kestis pidu kaks päeva, koos vahepealse ööbimisega. Te kindlasti arvate, et mis see kilomeeter siis sõita ei ole (ka tollal ei käinud keegi A. kreisilinnas jala), aga näe ei sõidetud. Onul oli tollal punane Zaporožets, mõni aasta hiljem ostis ta uue kirsipunase Žiguli (VAZ-21011).

4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?

Mu lapsepõlv oli sel keerulisel ajal, mil ametlikult käis näärivana ja kooli nääripidu ei tohtinud mingil juhul olla enne 27. detsembrit, sest vastasel juhul olnuks see ju jõulude ajal, ning vanematel oli keeruline ülesanne see olukord lastele selgeks rääkida ja asjad korraldada nii, et laps kollektiivis ei kuulutaks, et tal näärivana ei käinudki, vaid käib hoopis jõuluvana. Mäletan lasteaias kaaslastega peetud arutelu, et jõulu- ja näärivanal saab vahet selle järgi, et näärivanal on punane kuub ja jõuluvanal sinine (või vastupidi); igatahes olid nad kaks eri isikut ja käisid eraldi. Võimalik, et vähemalt Tallinnas oli näärivana kakskeelne, sest ta pidi käima ka vene peredes ja koolides (seal koos sneguurotškaks kutsutud noore naissaatjaga, kes piltidel oli alati jube vene krõhva; eesti näärimees ei olnud nõnda patriarhaalne, vaid vabameelsem, talle meeldisid mis tahes vanuses ja soost päkapikud).

Muidu päkapikud käisid harvem kui tänapäeval, st mitte lausa igal ööl.

Jõulu-/näärivana postkast oli Keilas; isa viis kirja sinna, kui ta käis mõnikord Keilas komandeeringus.

Üksaasta jäi kiri hilja peale ja tuli saata telegramm, mida siis käisime saatmas Tõnismäe postkontorist (mäletan, nagu olnuks samas kohas, kus hiljem oli Laseringi pood). Ükskord mäletan ka kirja tegelikku posti viimist ja suurt puiklemist vanematega, kes ikka tahtsid seda ise postkasti viia, et mis ma ise hakkan minema jne. See kiri nähtavasti kohale ei läinud, kuigi 4 kop mark oli ilusti peal ja aadress õige: kudaa: Põhjamaa, kamuu: sm näärivana.

Jõuluvanal oli alati palju tegemist ja ta ei tulnud kunagi tuppa, vaid jättis koti ukse taha, lasi kella ja jooksis kohe trepist alla. Vaatluse tulemusel uskusin päris mitu aastat, et jõuluvana sõidab sinise Moskvitšiga. Miskipärast juhtus mitu korda olema isa alati just siis keldris õunamahla toomas, kui jõuluvana kella lasi. Mõnikord salapärasel kombel oli kogu pere aga toas. Salapärasel kombel toimetasid vanemad pärast koti jõuluvanale jälle tagasi (või võttis jõuluvana järgmisel aastal lihtsalt uue tavalise kartulikoti).

5. Parim jõulumälestus?

Esimesed jõulud päriskodus (neid on olnud mitu).

6. Lemmikjõulutoit?

Eesti rahvusroog Schweinbraten mit Sauerkraut.

Üksaasta uusaastaööl, kui eelroaks oli olnud sushi, jagasin, et eriti mõnus on hapukapsast süüa pulkadega. Eks hiinlased ja muud pulgarahvad tea, mis on hea! ☺

7. Kus veedad sellel aastal jõulud?

Soovisin veeta kodus, aga seetõttu, et Kuldse Lumelabida tulevasest laureaadist lennuväli ei ole täinud lumesahku osta, olen hetkel veel teisel pool merd ja kus ma jõulud veedan, ma ei tea.

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone?

Kodus olla. Olen elanud 15 aastat välismaal, aga jõulu ajal olen mujal kui Eestis olnud ainult ühed jõulud: kõik ülejäänud majarahvas oli ära sõitnud, 12 inimese peale oli peale minu kohal ainult lätlane, kes me siis istusime meie köögis, pika laua teine teises otsas ja sõime ebajõulutoite.

Tänavused jõulud on muidugi väga meeldejäävad.

9. Sinu jõulukingisoov?

Helkur, mida mul ei ole.

10. Parim kink, mida oled jõuluks saanud?

Nad kõik on toredad! ☺

11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?

See ülikuri ordenikandja, kelle õige koht on mu arvates teibas (aastate tagune põhjus ei ole blogikõlblik, aga jutt on elust ja surmast). Tema ei peaks üldse mitte kunagi saama mingeid kinke. Kingikeeldu võiks kohaldada tagasiulatuvalt, st jõuluvana peaks pöörduma inkassosse ja laskma talt sisse nõuda ka varem saadud kingid.

12. Mida soovid oma blogikülastajatele?

Julgust mõelda oma peaga, oskust mõelda kammitsateta, näha suurt pilti (paljude puude asemel metsa).

Ning kuigi võib olla juba hilja, ärge ennast enne jõulu kaaluge. ☺