R, 1457. päev: piltniku peomuljed

„Lumetormi”, eesti unarsõnaga tuisu teatepulk on siitmaalt üle antud Eestisse. Tehtud!!

Kell 6.09 on tulnud sõnum töölt: rõõmustan juba ette, et äkki teatatakse ka täna, et üleeilse lumesaju ja eilse jõulupeo tagajärjel ei pea ka täna tööle tulema (nagu kui 1986. a kevadel tuulutas Eesti Raadio viiulimuusika linte, siis kikitasid inimesed kõrvu, kas jälle on NLKP esimene sekretär lahkunud parematele parteimaadele), aga võta näpust! Sõnum teatab, et täna on tavaline tööpäev. Nii armas, eks ju, et sõnum, mis teatab, et võite jääda koju, tuleb alles kell 10.06, aga sõnum, et tulge tööle, juba kell 6.09!

Vahetult enne uksest väljumist meenub, et kuigi panin kõik täna õhtul vajaminevad fotojublakad ennist voodi serva peale ritta valmis ja laadisin öösel akusid (fotoka akusahtli akud, välklambi varuakud), ununesid laadimata need akud, mis on välklambis sees. Laadima ja siis tööle.

Täna seletab inglise keele omakõneleja hambaraviterminit, jõudes välja fotograafia ja kudumiteni.

Õhtul on eesti seltsi täiskasvanute jõulupidu (muidu jõulupidu nagu jõulupidu ikka, aga jõuluvanata) ja arvan jätkuvat pooleteistkümnest tunnist, et käia korteris piduriiete ja fotokola järel. Ahahaa. Ega see ikka päris võimalik ole. Kiireks läheb.

Teen Kirikmäel seniolematu manöövri bussipiletit ostes. Nimelt näis olevat meil majas noortudengite ekskursioon (umbes 15 noorikut ja paar vanemat härrat), kes siis, kui lifti peale läksin, seisid meie korruse naiste kempsu ees sabas; siis, kui ise jõudsin teise kempsu kaudu fuajeesse, uurisid nad valvurilt, kas varuuksest saab välja, aga peaukse sulgemiseni oli veel minut aega, nii et ma väljusin otse peauksest, nad nägid seda ja kilkasid (sest varuuksest saab välja muidugi kaarega); nõnda kõndisin neist mööda; ja mõne aja pärast, kui ootasin bussipeatuses, jõudsid bussipeatusesse ka nemad. Siis tuli minu buss, aga bussijuhil ei olnud 5 €-st tagasi anda, vehkis käega, et sõitku ma jänest. Mulle see asjalugu ei meeldinud, astusin keskelt uksest jälle välja, et lähen siis sellise bussiga, mis mulle ka pileti müüb. No kohe selle järel tuli 1. buss, ostsin sealt pileti ja märkasin, et mu 125. buss seisab ikka peatuses, sest see ekskursioon läheb sinna peale ja igaüks ostab pileti. Seega astusin, 1. bussist ostetud pilet näpus, 125. bussi tagant uksest peale. Lahe – astun ühele bussile peale ja enne sõitma hakkamist käin ostan teisest bussist pileti.

Aga palju tolku piletist siiski ei ole, sest 1. bussi piletitembeldi kell on üle tunni taga, nii et pittu minekuks tuleb osta uus pilet (muidu kehtib tavaline bussipilet siinmaal kaks tundi).

Peopaika viivas bussis on kümmekond rohkem või vähem tuttavat eestlast ja et juhatatud bussipeatus on rahvamajast hulk maad eemal, järgneb väike rahvamatk. Nali selles, et peo toimumiskoha rahvamaja on tänaval, mis vahetab ühtäkki nime ja juhatatud bussipeatus on küll samal tänaval, aga uue nimega osas.

Pidu on meeleolukas, nii et kuigi kogu õhtu jooksul näen tantsimas ainult üht paari, voolab vein ojadena, sest nii kui klaas saab pooltühjaks, ilmub selja tagant valvas ettekandja ja valab klaasi täis. Ja oh milliseid lugusid veini juurde kuuleb! Nagu kuidas võhiklikud tõlkijad tõlkinud mõnekümnegrammise jublaka suures asjatundmatuses teiseks asjaks – mina saan naljast aru, sest tean seda kaaluvat mitukümmend kilo ja veetavat kärul, ülejäänud laudkond ei saa – ja kui veini on juurde toodud, siis naerame sama nalja peale uuesti. Tore, tore.

Ma pean taas tegema pilte ja neid ma siis ka teen. Nagu sõdur harjutab püssi lahtivõtmist ja kokkupanekut aja peale, nii peaksin ka mina harjutama fotoka juppidega (muiste, filmifotoka ajal, olin selles väga osav, sest üksvahe oli mul nii väike fotokott, et sinna pakkimiseks pidi võtma objektiivi eest): ühtäkki märkasin, et päälik peab kõnet, ja järgmiseks adusin, et mul puudub just sobilik fookuskaugus, millega saaksin ta kaadrisse, ja pikem objektiiv on esikus kotis. (Veel aasta tagasi oli mul universaalne 18–200 mm suumobjektiiv, aga selle pilt oli nii õudne ja objektiiv ise nii pime, et läksin üle heledamale tunduvalt paremale objektiivile, mille suumiulatus on väike. Tavaolukorras kannan kaasas ka lemmikobjektiivi, 150 mm mittesuumi, mille pildikvaliteet on parim, mida Sigma üldse toodab – allik: Spiegelreflex digital. Das Testmagazin für SLR-Fotografie. SIGMA Sonderdruck, 2010, lk 21 – sest enamasti läheb vaja laia ja pikka objektiivi, vahepealseid suurt mitte).

Torman siis esikusse, panen objektiivi ette ja tunglen tagasi saaliuksele, leides, et nii lähedalt jääks kõnepidajast pildile umbes nina ja pool põske. Siis tagasi, 150 mm objektiiv jälle kotti, manööverdus saali keskele strateegiliselt soodsasse paika ja kõne viimasel viiel sekundil neli võtet, millest läheb käiku esimene, sest kolmel ülejäänud, mis on võetud kõne täitsa viimasel sekundil, on juba kõneleja suu kinni ja mikrofon langemas. Uhh.

See, et saalis on valge, on lahe, sest saab pildistada loomulikus valguses, eriti kui kasutada autofookust pisut targemini kui mu sünnipäeval (või ka varasematel jõulupidudel – näiteks 2008. a peo omadest kadus I kustutamisvoorus pilt, kus tagaplaanil oli hägune jõuluvana, aga esiplaanil detailvõttena kellegi ootamatult pildile astunu fotograafiliselt terav rinnapartii; väga teravad vaasid-pudelid-klaasid esiplaanil ja udukogud taustal on samuti pidude klassika; ja muudel rahvakogunemistel tekivad ikka pildid, kus ainus, mida pildist aru saab, on teravad kuklad esiplaani alaservas). Siia juurde võiks heietada muidugi seda, et tänapäeval on autofookus täpsem kui vanasti, kui silma järgi teravustades sai üldiselt teravama pildi; aga eks praegu ole ka pilditeravus läinud suuremaks kui filmifotokate ajal.

Kui peo lõpupoole tuled surnuks tehakse [ja algab töö sektsioonides – not!], siis on ka välklambist ja suure purgi taolisest välguhajutist mingi kasu (meeldib veel see, et saali keskel on poste, mida saab sättida loovalt selja taha välku peegeldama). Kogu käeshoitav kupatus kaalub kokku ligi 2½ kg.

Peo lõpus on kuulda, et pidu oli nii äge, et üks tund lihtsalt kadus kuhugi, ühtäkki on käes kesköö ja peab lahkuma, sest muidu muutuvad tõllad tagasi kõrvitsateks, st peoruum on avatud ainult kella 24-ni (ja kahtlen, kas ettekandjad nõnda lahked ikka on nagu maal raamatukoguhoidja, kes kõndis vaikselt mööda seinaäärt mulle teatama, et „tegelikult me sulgesime juba poolteist tundi tagasi”, ehk hakkaks astuma).

See astuma hakkamine on kah tükk omaette, nähtavasti veini mõju. Ehk siis algul on mul täitsa mõte, et lasen valvuril tellida takso; siis (kui valvurit mu lahkudes ei ole) on mõte, et kõnnin kesklinna ja võtan sealt takso; siis aga – kui üks korraldajatest on head aega jättes küsinud, kas ma lähen jala, et mul ju siiasamma „ümber nurga” minna – kaalun, kas ma suudan ikka taksole selgitada, kuhu tänavanurgale ma teda kutsuda tahan, kui peokohta linna poolt tulev tänav on sobivasti remondis. Seega tuvastades kaardilt, et üpris lähedal on tuttav uisutee, otsustan kõndida sinna ja olenevalt sellest, kas jõeäärne rattatee on väga lumine, tulla hädakorral vesiveski juurest üles linna (kust ma kunagi käinud ei ole). Mööda tühja öist tuttavat rattateed kõndida on ohutum kui astuda väikese maantee servas, kus kõnniteid ei pruugi olemas olla.

Nõndap siis astun kultuurimajast öhe kell 0.08 ja juba kell 0.20, st 12 minuti pärast olen all jõe ääres tuttaval uisuteel ja võin navigeerimiseks kasutatud telefoni tasku panna. Kell 0.23 lõpeb tänavavalgustus, aga mul on hädapuhuks taskus väike taskulamp, linnatuled valgustavad kah. On sula ja rattateel on pidevalt vähemalt ühe jala laiune asfaldiriba väljas, paiguti koguni kuiv. Kuni tõkkepuuni saaks sõita koguni vihmaratastega rulluiskudel, kui väga tahta. Jala kestab astumine jõe ääres muidugi kauem kui uiskudega, aga see-eest kuulen öökulli ja näen korra kaugel põõsas välkuvaid silmi (ilmselt veinist, sest mitmekümne meetri kauguselt vilksatavad kolm täppi – üks ja siis meeter eemal viltu teised kaks – on nagu punased, aga rebane on koerlane ja koera silmade helk on sinine; võib-olla on muidugi päkapikud, kes teab, nagu Eno Raua lapsepõlves Nõmme metsas, mis kohtumine läks talle nii hinge, et kirjutas suurena päkapikkudest, keda kutsus naksitrallideks, suisa mitu raamatut).

Jõgi kohiseb ja on kõrge ning märkan, et ühes kohas on mets, mida ma ei ole kunagi näinud (kesse rulluiskudega sõites ikka kõrvale vahib).

Täheldan ka, et jõeäärne sitaloss (h = 10 m) on lõpuks valmis saamas, huugab ja peaaegu üldse ei lehka, rattatee keskelt on võrkaed ära võetud, tore-tore, kevadel hakkab taas kutsuma uisutee.

Kui otse maja eest üle jõe saaks, oleks tore, aga ei saa ja peab astuma lähima sillani umbes 1½-kilomeetrise haagi.

Majauksest sisse astun kell 1.11, kirjutan ägedasti feisspukis ja loen enne uinumist jupi Mike Collinsi mälestusi, mis on väga hästi kirjutatud, muide (palju paremini kui hiljuti loetud astronaut Mike Mullane'i mälestused). Ükspäev just vaatasin mälu värskendamiseks tõsielufilmist In the Shadow of the Moon (2006), mida Collins arvas filmi lõputiitrite ajal väidetest, et Kuu-maandumised filmitud stuudios. Collins (kes tollal oli 76) arvas kaht asja: esiteks, et ta haaraks selle väitjal kraest ja raputaks kõvasti, ning teiseks, et ta ei tea kaht ameeriklast, kes lahedat saladust teades seda peagi välja ei lobiseks, mistõttu oleks võimatu seletada, kuidas suutnuks võltsingust aastaid vaikida Apollo-projektis osalenud tuhanded inimesed [koos alltöövõtjatega 400 000]. Collins räägib filmis täpselt samalaadset teksti kui kirjutas raamatus, nii et nüüd loeb peas teksti tema hääl, mis ju on tore.