8.12.10

K, 1455. päev: nad istuvad laudas, mis teha on neil, sest paljajalu käia on lume peal halb

Inglise keele omakõneleja käest küsitakse teatud torutermini tähendust. Ta väidab, et sõna kõige üldisem tähendus on teatud viis, mida teeb kliendile juuksur, mille peale hakkan kätega vehkima ja üritan seletada, milles asi. Jah, küsige ikka omakõneleja käest asju, mida ta ei tea, saate väga adekvaatse vastuse. Nagu kord tegid tudengid meditsiiniteemalise rühmatöö ja väitsid, et nad lasid elusal inglasel üle kontrollida, aga nähtavasti ei olnud see kunagi näinud Inglise filmi „Briani elu”, sest siis oleks ta teadnud, et südameseiskuse kohta ei öelda mitte heart standstill, vaid cardiac arrest.

Lõuna alguses toob sama veinimeister, kelle juures eelmisel aastal käis eesti selts, tellitud kasti. Kohtume nagu vanad sõbrad. Eks me kodus maini „elektriku veini” üsna tihti.

Ja oi seda ettenägelikkust, kui tassin kasti korterisse kohe lõuna ajal (ja veel nii kähku, et jõuan pärast sööklasse, kus jõulude puhul maksab lõuna 3.55 asemel 7.50 – „c'est Noël”, märgib kassiir). Nimelt olin hommikul, kui sadas vihma, juba rõõmustanud, et talv on läbi, lumi peaaegu kadunud, ei pannud jalga villaseid sokkegi, aga õhtul tabab siinmaad kataklüsm – sajab 2 cm lund. Kui poole kaheksast töölt lahkun, et veel poodi jõuaks, seisab JFK avenüül mitmel sõidurajal paiksete autode spaleer, mis teeb mulle hirmsasti nalja. Bussid seisavad ka, mõni veidras asendis, mõnel koguni veel reisijad peal, ent enamikus ilmega, et sõidavad depoosse kohe, kui liikuma pääseb. Ühel 172. bussil kõnnin sabas umbes neli kilomeetrit. (Siinmaal autoliiklejad bussiradadele ei tungi, st bussid pisut ikka liiguvad.) Uue värava juures ristmikul on lõõtsbuss teinud sellise manöövri, et kui buss oleks elusolend, siis oleks tal kas luumurde või vähemalt eluohtlikke seesmisi vigastusi – bussi poolmed on peaaegu täisnurga all. Jalutan seega korterisse ja teen aeg-ajalt pilte. (Fotoka pidevast kaasaskandmisest ongi kasu!) Näen, et pildistab veel ainult üks inimene; isegi Jaapani turiste ei ole.

Eestlased ja muud põhjarahvad saaksid püsti rikkaks, kui korraldaksid siinmaa elanikele libedal käimise kursusi – siinmaa elanikud ei tea isegi seda, et libeda peal ei tohi jalgu lohistada, st üritades end libinal edasi lükata kulub tõenäolisemalt kui põhjarahvaste kohastumisega omandatud kangejalgsel libedakõnniviisil. (Eks eri rahvad kõnni ikka eriviisi. Vaadake näiteks, kuidas kõnnib mõni gängsta või siis itaallane. Meenub käidud kreeka-itaalia pulm, kus me huviga vaatasime, millise graatsiaga itaallased tantsivad.)

2 comments:

Ti:a said...

pealkirjast--- see oli kõige kurvem laul lapsepõlves, ma ei suutnud seda isegi laulda, mul läks meel nii härdaks... :)

AV said...

Olemas ka isiklik kogemus. Kui see oli üles antud I klassis, siis olin aru saanud, et tuleb teha ka laulikus olnud lisaharjutus, kus seda tuli saata käteplaksude ja jalatatsudega. Esimene rida kõik kena, aga teise rea algusega läks rütm sassi. Väga püsivalt läks, terve õhtu oli vesine harjutamine, aga ei midagi. Järgmine päev tunnis oli suur kergendus, et lsiaharjutust ei olnudki vaja teha.