25.12.10

Winterreise II, 3. osa

17 tunni asemel 52 tundi kestnud jõuluks-koju-sõidu viimane ja pikim kalendripäev. Algus on siin, teine päev on siin.

  • 32:45 h (0.15): umbes veerand ühe paiku jõuab Riia lennujaama ümberistumisleti ääres kätte minu järjekord. Pannakse hommikusele 6.20 lennule (38:50 h) ja antakse hotellikoht. Aiman, et öö jääb lühikeseks (kuid mitte nii lühikeseks, nagu see tegelikult jääb – seda saab kallis lugeja teada siis, kui jaksab lugeda edasi).
Saan kolm samasugust A4-lehte, mille otstarvet korratakse mitu korda üle: üks sõiduks hotelli (ega aB täi maksta taksohinda, hüvitatakse ainult hulgakaupa sõit pisibussiga), teise eest saab hotellitoa, kolmas sõiduks lennuväljale, kus kästakse olla enne kella 5.50 (pool tundi enne lendu). Ning erilise hoolega ja lausa värisevi käsi silt, mille ettenäitamisel saaksin lennujaamas 5 lati eest süüa (küllap hommikul, sest keskööl on lennujaam tühi). Mingeid hügieenivahendeid aB ei anna. Vist hakkan leha poolest meenutama algajat prükkarit.

Tundub ka, et olen aB klienditeenindajat näinud varem Tartu lennukis lennusaatjana, või on siis aB-s ametis mitu Gareth Keenani taolist alatoitlusega noormeest. aB on ettenägelikult eraldanud oma teenindajad klientidest toeka klaasiga, kuigi tore oleks, kui mõnda aB esindajat saaks selle all olevast pilust läbi kiskuda.

Kõnnin õue lennujaama ette, olles seekord ametlikult Lätimaal, kuhu sel sajandil mu jalg peale ühe koerapissitamispeatuse astunud ei ole (lennujaama ümberistumispiirkond on ju eksterritoriaalne).

Õues pikas sabas. Kõle tuul, robiseb sadada jäävihma. Iga harva saabuvat taksot ründab eri suundadest mitu inimest. Mõtlen, kui päraleveobussi veerand tunni jooksul ei tule, lähen tellin lennujaama taksoletist isikliku takso, maksku see mis maksab.
  • 33:16 h (0.46): tuleb siiski lennuvälja päraleveobuss ja ronin sisse.
Bussis on sitaks külm ja porine, aga vähemalt ei ole tuult ja jäävihma ning X10 saab signaali külgakendest kätte, nii et pärast saan teada, kust ja kui pikalt sõitsin. Juhinäss nõuab mult piletit kaks korda: algul kössitas ukse kõrval ja korjas sisenejatelt ära tasuta sõidu kupongid, juhiistmele ronides pöördus ringi ja hakkas nõudma piletiraha. Pärast ülejäänud sabale teatamist, et vabu kohti ei ole, vaadake ise, kuidas linna saate, võtab ta esiistmele kaks idamaist neiut, kes tahavad sõita kesklinna kuuse juurde (kell üks öösel). Kui selgub, et nad mõistavad vene keelt, võtab ta nendega muidugi jutu üles. Hirmus aktsent meenutab kehalise õppejõudu, kes oli lätlane. Muidu ladna mees, aga tõstja ning ilme meenutas filmi „Navigaator Pirx” seda kosmonauti, kes oli tegelikult robot, mis selgus siis, kui tal 14 g ülekiirendusega labakäed otsast rebenesid ja juhtmed välja tulid.

Sõit läbi öise ja lumise Riia. Lennujaamast viib tee kesklinna balalaikasillani läbi kohaliku kalamaja (no offence, praegu on samanimeline puitasum Kalaranna ääres tunduvalt rohkem korras kui need pehastunud luitunud kuurid, mida mäletan tudengiajast). Võrreldes 1989. aasta üldilmega midagi suurt muutunud ei ole: Riia üldtoon on endiselt märgpruun.

Riia kesklinnas on lumi koristamata, aga hilisest öötunnist hoolimata ööelu pulbitseb.

Saabume hotelli ette. Soolasodilumes lebab minu kinnas. Tungin pisibussi tagasi ja üritan taskulambi valgel näha, kas äkki on teine kinnas bussi porisel põrandal. Ei ole.
  • 33:45 h (1.15): SM-teemalise nimega hotelli sabas (kus „SM” ei viita tõvele G35. ega Soome meistrivõistlustele). Kannatus hakkab katkema.
Tunne on nagu ajamasinas, sest hotelli sisekujundus on selline, nagu oli Eestis 1990. aasta paiku.

Laipni lūdzam Latvijas PSR!

  • 34:01 h (1.31): saba pannakse täitma mingit Läti NSV aegadest pärit ankeeti (kus on muide eraldi lahtrid Citizenship ja Nationality; läti vaste on erinev, olen jahmunud, kas tautība
    tähendab tõesti etnilist päritolu, mis Eestis on ju delikaatne isikuanne). Letilt ankeeti võttes kukub neid mu käe läbi ka päris mitu maha ja mu ankeet läheb täites üsna kortsu. Võtan vihaga välja kätte valmis ka kõik muud igaks juhuks kaasasolevad dokumendid (pass, elamisluba, hammaste panoraamröntgenfoto, vaktsineerimispass), valmistudes neid esitama „Fawlty Towersi” osunduse if this is OK with the police saatel. Vaktsineerimispassist saaksin uhkelt näidata, et võite mind oma peldikhotelli majutada küll, ma olen teetanuse, difteeria ja B-hepatiidi vastu täitsa vaktsineeritud. Samas mõistan, et iga minu liigne liigutus pikendaks minu Lätis viibimist veelgi.
Saba eesotsa moodustav Taškendi lennu rahvas ei taha anda krediitkaarte, uskudes, et hotell tahab neid koorida. Saan neist aru. Teatud põhjamaist panka tuntakse ka Riias, aga efektita.

Kui ükskord minu kord kätte jõuab, tellin kella 4.45-ks äratuse („What, 12:45?”) ja 5.15-ks takso (esimene päraleveobuss läheb kell 5.20, aga tahaks olla lennujaamas pisut varem kui see). Õnneks ta ei soovi: „Merry Christmas!”, sest sellele sisistanuks ma vastuseks: „This is not funny!”
  • 34:25 h (1.55): olen kõmpinud trepist hotelli 6. korrusele ja olen lõpuks hotellitoas. Olen saanud selle jaheduses olla ehk minuti, kui lukuaugus ragiseb võti. Mõeldes, et see on vast kõpsking portjee, kes on ajal, kui seisin sabas, unustanud teha minu toa minibaari inventuuri, avan ukse. Seal on ehmunud ilmel itaallane, kes seisis sabas minu ees ja hõivas minu ees majatiiva ainsa lifti („Oh I am so very sorry!”).
  • Paari minuti pärast heliseb puntras juhtmega telefon (koos toruga tõuseb öökapilt ka kogu muu aparaat) ja vastuvõtuletist küsitakse: „Are you Mr V.? Are you alone?” – Loll küsimus. Kui saaks, siis lööksin telefoni kaudu. Hiljem hotelli aadressi otsides leian hotellireeglite raamatust, et hotellis kehtivad ranged moraalinõuded ja kui inimesel käib pärast kella 11 õhtul numbris külalisi, tuleb sellest teatada (ja kahtlemata ka vanaema neiupõlvenime nõudev ankeet täita). Kell 2 öösel on ju pärast kella 11, nii et kõik selge. Rrraissk.
Hotelli vannitoas – mis ajal, kui selles juugendmajas olid veel korterid, oli ilmselt köök – on suur ja sulgumatu katkise ribakardinaga aken vaatega vastastiiva trepikojale. Öökapi sahtlis on Uus Testament ja telekalaua peal mõnitab väike Riia vahuveini pudel kirvehinnaga 7 latti (10 €). Peaasi, et purju teeb, eks ju.

Kaalun, kas pesta hambaid seebiga, aga loobun, sest seep haiseb imelikult. Hambaharjal on õhtul veel hambapasta lõhn juures.
  • 35:05 h (2.35): see on viimane kellaaeg, mida mäletan. Kahtlen nii oma suutlikkuses ärgata kahe tunni pärast kui ka selles, et äratuskõne tuleb õigel ajal.
  • 37:00 h (4.30): ärkan enda telefonide peale. Hambaharjast on teiseks pesuks hambapasta maik juba kadunud.
  • 37:13 h (4.43): äratuskõne. Selleks ajaks istun telefoni kõrval valves, käsi valmis toru haarama
  • 37:44 h (5.14): hotellist lahkumine. Läti kõõm lubab, et takso tuleb „kümne minuti jooksul”
  • 37:50 h (5.20): esimene lennujaama päraleveobuss sõidab hotelli eest mööda, isegi aeglustamata
  • 37:55 h (5.25): portjee, ilme poolest kohalik Tanels Padars, käib kutsumas tänavalt fuajeesse sooja
  • 38:01 h (5.31): saabub takso, uks kinni külmunud. Teada on, et sõit lennujaama kestab 20 minutit ja 5.50 peaks algama mu lennu pealeminek
Riias on kohutavalt palju kohutavalt naljakaid lätikeelseid silte, aga nagu kuulutas „eile” silt ees sõitnud takso taga, on Riia raadiojaam nr 1 siiski „Hitõ Rossii”.

Lennujaama saabudes (väljumine on eri korrusel kui saabumine) käin heidan korraks pilgu ka „eilsele” pisibussi ootamise perroonile, et äkki vedeleb seal kuskil mu teine kinnas. Ei vedele, öösel on traktorid ägedasti lund koristatud ja mu kinnas on vast lükatud kuhugi lumekuhja. Jaamahoone on ka kõrgem kui ennist tundus, nii et jääb ära ka alles jäänud kinda viskamine selle katusele. (See kinnas, millega duellile kutsudes rivaalile virutati, oli ikka raske raudrüükinnas.) Kahju, olid head soojad kindad, kuigi vanad ja katki.
  • 38:28 h (5.58): RIX, turvast läbi (ära kästi võtta ka kingad, kuigi mu kingad ei ole magnetilised, tean seda ammu; tegin sõrme kuhugi vastu katki, proovisin tilkuvat verd pritsida), TLL lennu (6.20) väravas
  • 38:34 h (6.04): saab teada, lend läheb alles kell 8.15. Mu mulgi hõimlaste sadakond aastat tagasi sündinud generatsioon polevat lätlasi üldse muud moodi maininudki kui nimetusega „lätlane-kaabak”.
Manage Tallinna Lennu jaama mis manate, aga see on RIXi kõrval palee!

ВикиЛикс
Mitmes kohas on maas ajalehti ja Caupo-aegseid pesukausse. Maaliinide bussijaama taolise A-terminali betoonseintel on voolanud vesi nii alla kui ka imbunud üles, tekitades seinu ja talasid katvasse paksu värvikihti kauneid voolumustreid. Ühe tala alla on kunagi kogunenud paariliitrine muna, mille põhjas on 3 cm suurune auk. Loodetavasti seisis mõni lennujaamatöötaja ikka seal all, kui vesi munast välja murdis.
Kui varahommikused lennud on ära lennanud, kistakse mu tooli ümbruse poodide võred alla ja varustatakse sildiga, et tagasi kell 7.20. Müüjad (erandita kõik venekeelsed) istuvad mu lähedale pingi peale ja pläägutavad valjul kiledal häälel tund aega. Loen AW&ST-st, kuidas kuu alguses läksid Singapuris A380 mootoritükid läbi tiiva (artiklis on suuri värvipilte).

Kiikan A-terminali poole viiva tunneli laes rippuvate pitsareklaamide poole, aga selgub, et sealne söökla avatakse täna alles kell 8.00.

Gentlemen, behave yourselves!
Meeste peldikus on silt, mis kutsub džentelmene üles käituma korralikult. Nagu märkas loo kirjutamise ajal feisspukipostitusest M, lõpeb see sooviga „head päeva!”, sest mida muud Riia lennujaamas viibivatele härrastele ikka soovida; „head lendu!” oleks ju pisut kohatu.
  • 40:34 h (8.04): vene noorpaar, kes samuti saabus eile Kopenhaagenist ja on kogu vahepealse aja harjutanud „Viimse reliikvia” stseeni „Jõudu, külamees!” (koos heliefektidega), peab pisut vahet ja läheb pealepakkija käest küsima, millal 8.15 väljuvasse lennukisse saab. See lubab, et saab, saab. Hea seegi.
  • 41:33 h (9.03): lennukis. Lennuk on Fokker 50, asjakohase registreeringuga YL-BAT. Lennukis on 58 kohta, 6 reisijat, 2 lendurit ja 2 lennusaatjat, maapealset personali on igavene trobikond. Tõhusad lennusaatjad on, mõni iste minu ees oleval venelasel, kes vaatab arvutist mingit jõledat vene telesarja, kästakse rangelt arvuti otsemaid ära panna. Vene paarike, kes jätkab matsuvat musitamist ka lennukis, istutatakse mõistlikul viisil lennuki tahaotsa.
  • 41:40 h (9.10): lennuk tõuseb madalaisse pilvisse.
Lend kestabki 50 minutit, nagu lubatud. Kui võileiba tullakse pakkuma, saan teada, et soe võileib ei ole ette nähtud. Kuiv kook ei koti. Magan edasi.
  • 42:30 h (10.00): maandume üle Mustamäe, esimene koht, mis pilve vahelt paistab, on Kadaka tee Selveri ristmik. (Ema väitel olla ma ses kohas arvanud, et siit hüppan või alla, aga see on tema lisandus. Eeldades, et maandumisnurk horisondi suhtes on 3°, on pilved merepinnast u 500 m kõrgusel.) Tallinn on puutumata lumine – eks ole esimene jõulupüha ka ju – mis tavalise tolmhalli asemel on silmale lausa lõbu vaadata.
Seda, et minuga koos saabuks ka minu kohver, ma ei loodagi. Ootamatu on vaid see, et nähes, et kedagi deklareeritava kaubaga ei tule, kõnnivad isegi tollimehed minema ja jätavad kaks kohvriootajat saali üksi.
  • 43:00 h (10.30): TLL lennujaama kohvriotsingu lett on jumalast tühi. Tollis ka kedagi ei ole. Võiks teha igasugu tempe, nt joosta ringiratast mööda kohvrikarusselli või pugeda tölliröntgenisse (vast tuleks siis keegi kohale). Mu kannatus hakkab katkema. Saatusekaaslasega vesteldes on mu hääl väga vali ja sõim lennujaamas valitseva ENSV suhtes suhteliselt valimatu.
Kohvriotsingu lett Talina lennujaamas koosneb kahest osast. Esimene on üldine, teine on eraldi airBalticu oma. Say no more.
  • 43:10 h (10.40): helistan ainsal telefoninumbril, mis leidub kohvriotsingu letilt. Selgub, et see on Eesti Õhu üldtelefon. Olen väga kuri. Eesti Õhu üldsekretär, kes mu karmi teksti vapralt talub, ühendab mind kuhugi, kust keegi vastu ei võta. Helistan Eesti Õhule uuesti, sealt lubatakse asja uurida.
  • 43:16 h (10.46): Eesti Õhk helistab tagasi, et nemad ka ei tea, miks kedagi kohal ei ole. Loodan väga, et vitsad pannakse soola.
  • 43:18 h (10.48): aB kohvriotsingu leti peal on kaks telefoninumbrit, lauatelefon heliseb kohe samas leti peal. Pakun saatusekaaslasele, et see on selleks, et äratada leti taga magavat asjameest. Praegu ei ole seal aga kedagi. Teine number on mobiilinumber, kust vastatakse ja kuulda on, et käigu pealt. aB asjamees tuleb joostes ja on kõigi aB maapealsete asjameeste seas esimene mõistlik inimene. Saan teada, et kohver on kõige tõenäolisemalt Riia lennujaamas (kus siis veel!) ja võib-olla saabub juba lõunase lennuga, millest küll keegi ei tea, millal see kohale jõuab, kui hommikunegi lend saabus kolm tundi hiljem. (Ette rutates mainitagu, et kohver saabub 27. XII. Ise ma sellele vahepeal järele minna ei saa ning seega saan kohvri ning selles olevad kingid ja pesu kätte alles 1. I päeval.)
  • 43:36 h (11.06): lennujaama ees. Kogu pikk taksopeatus on tühi. Eemale on pargitud kaks taksot, millest üks sõidab paar minutit hiljem mööda.
  • 43:46 h (11.16): teine kõne Tulikasse, et lennujaama taksopeatus on ikka tühi. Tõre kiisu vastab, et takso sõidab. No tere, talv! Mida siis takso peaks veel tegema kui sõitma?!
Mööda sõidab ka teine takso, aga karglen ja vehin ägedamalt kui enne. Takso peatub ja sõidab tagasi ning juht teatab, et ta arvanud, et ma niisama seisan taksopeatuses (ilmselt üritades end külmutada, sest olen ilma mütsi, salli ja kinnasteta ning on tugev pakasetuul). Teada on, et viimase sõiduetapi osa busse on välja müüdud ja ei ole teada, mis liinid täna üldse sõidavad. Seda lahendada on lihtne: bussijaamast pilet esimesele, kuhu saab.
  • 44:03 h (11.33): bussijaamas, olemas pilet 15.15 bussile
Vahepeal ema juures, kus ajan habet, pesen hambaid ja saan jõuluvanalt uued kindad. Nagu rusikas silmaauku. Salli ja mütsita saan tänu tuulekindlale nokaga kapuutsile hakkama, aga kindaid on väga vaja. Aitäh, jõuluvana!
  • 46:14 h (13.44) ja 46:18 h (13.48): taksofirmad peavad lumepühi. Muidugi mõista ei kavatse ma elava järjekorra alusel saabuvatele taksodele teatada, kui ma neid enam ei vaja. Paras, kui tühja sõidavad, kes käsib pühade ajal jalad seina peale visata. Selgub, et ka ühissõidukid on vabagraafiku alusel, st sõitjad käigu persse.
  • 46:20 h (13.50): algab rännak kesklinna poole (väga musta stsenaariumi järgi jõuaks isegi jala). Näeme, et trollid siiski käivad, nendega saaks kesklinna, kust plaanime minna bussijaama jala (katsun kavandada marsruudi nii, et mööduksime mitmest taksopeatusest). Vennast on lahke tulla kaasa bussijaamani.
  • 46:50 h (14.20): kaubamaja juures. Peatuses seisab üksik takso. Hõivame selle.
  • 47:05 h (14.35): bussijaamas
  • 47:17 h (14.47): helistab üks tellitud takso, et on maja ees. Vastan, et sõitku minema, enam ei ole vaja.
  • 47:20 h (14.50): helistab teine takso, et on kohal. Vastan midagi nagu et nüüd alles, saime tematagi hakkama.
  • 47:45 h (15.15): ühissõiduk väljub kodulinna poole
  • 49:41 h (17.11): rehkendan, et olen teel olnud 51½ tundi. Pole midagi, väike viga, ainult 3,5%
  • 50:31 h (18.01): saabumine kodukreisi
  • 51:19 h (18.49): selja taga istuva algkooliahvi helivaljus tungib läbi kõrvatroppide. Kahetsen, et mul ei ole sobivat prunti. Kui üldiselt suudan teha ilmet, mis taolised kaagid vaigistab, ja nüüd soodustab seda selja taga olev kaheööpäevane reis, ei reageeri ka tema vanaema umbes kümnele mu halvavale pilgule. Oodaku, mõne aasta pärast saab see vanadaam maitsma neid eluõisi, kuhu taoline kasvatamatus viib. End aga lohutan sellega, et ainult pool tunnikest veel ja olen kohal.
Kui eelmise aasta 32-tunnise kojusõidu järel olin liimist lahti veel mitu päeva, siis seekord on tunne pigem nagu „oleksin ma sündind 600 aasta eest, / Heinrich von Plauenile ma olnuks abimees”.
  • 51:46 h (19.16): ühissõiduk saabub kodulinna
  • 51:56 h (19.26): lumine jalgsimatk viib läbi kunagise kodutänava
  • 52:05 h (19.35): kohal...

* * *

Siinkohal lõppeva modernromaani epiloogiks mõte: kõige selle juures ei mahu mulle pähe, et 41 (nelikümmend üks) aastat tagasi käis inimene teisel taevakehal, aga praegu ei suuda lennuväljal lund rookida!! Siim Kallasel on õigus, sellise taristulise suutmatuse põhjuseks on lihtsalt lennuväljakäitajate ahnus ja laiskus!

2 comments:

AV said...

Nõustun, et olen seda ametimeest nimetanud valesti. Muiste täheldasin, kuidas tiiburlaevadel pakkis inimesi laevale inimene, kelle rinnas silt „purser” ja eks sealt see mõte tuli. (Tema teine ülesanne oli tormi ajal, kui laevas kardinapuud alla kukkusid ja reisijad kippusid istmetelt minema lendama, poes viinariiulite toetamine.) Eks ma siis järeldasin, et ta tegeleb reisijatega, ja nimetasin ka lennukile pealepakkijat nõnda. Nüüd uurisin asja järele ja näen, et purser on laevas nagu majandusjuhataja ja lennukis nimetatakse purseriks lennusaatjate ülemat.

AV said...

Komaparandus: kuidas tiiburlaevadel pakkis inimesi laevale inimene, kelle rinnas silt „purser”, [siin on koma!] ja eks sealt see mõte tuli.