Reisi alguses on neljast osast koosnev rongireis. Esimesed kaks on piirkondlikus ekspressis (RE) ja lähevad seiklusteta. Kolmas rong hakkab tulema kuskilt Põhjamere äärest ja, kui magama jääda, võib lõpuks leida end Šveitsi mägede vahelt Churist, see viib mind piki Reini ilusat kallast Mainzi, ja neljas peab olema ülikiirrong (ICE), mis viib veel 23 km Opeli hiidtehasest mööda otse Frankfurdi lennuväljale. Aga Churi rong hilineb 14 minutit ja nõnda sõidab minema ka ICE, millele ümberistumiseks oli aega 9 minutit. Mõtlen, kas oodata järgmist kiirrongi, mis läheb otse Frankfurdi lennuväljale, sõita sinna järgmise kohaliku rongiga (läbi kohtadest, millest ma isegi ei tea, kus need on) või sõita Churi rongiga ikkagi Mainzi ja proovida saada sealt edasi. Otsustan viimase kasuks ja toredasti teen, sest Šveitsi rongis (see tõesti on SBB rong) on vaade ilus ja vagunisaatja joviaalne šveitslane (vat sildi pealt unustasin vaadata, äkki oligi nimi nt Huber). Mainzist läheb koguni sama perrooni äärest ja viie minuti pärast RE otse lennujaama. Teeb küll väikese kaare, aga olen kohal 40 minutit enne seda, kui jõudnuks otse Koblenzist tuleva piimapukirongiga.
Lennud on suhteliselt seiklusteta, kui selleks mitte lugeda Balti Õhu soovi toimetada pileti registreerimine raha eest ja kavatsust mitte tunnistada ka mu makstud pagasimakse kviitungit. Et kui nende kliendikaarti ei ole, maksa! Vastan, et ei ole, aga olen taotlenud. „Kas numbrit teate?” kurjustab tädi letis; olin poolteist tundi varem näinud sama tädi terminalidevahelises rongis, kus ta jättis petlikult nunnu mulje. „Ei,” vastan (ei viitsi meilist järele vaadata). „Siis maksate,” kuulutab. Mis mul üle jääb!
See rahanõudmine registreerimisel tähendab ka, et saba edeneb hirmus aeglaselt. Olin kohal ligi kolm tundi varem (neljapäevalõunane lennujaam oli meeldivalt tühi) ja alguses toimus samast august registreerimine hoopis Baghdadi lennule. Nii et kui olla hooletu, võib leida ennast hoopis idamailt või satub sinna kott.
Vahetult enne lendu (lätlased kasutavad iga viimset võimalust suitsetamiseks, nagu ka Riia lennujaamas) ketrab ootesaalis ikka sama BG reklaam, mis jõulu eel. Kui see oleks videolindil, siis oleks linti kulunud selle ajaga juba auk.
Aga lend ise on põnev (esimene lennuk on YL-BBJ, marki B737), ilm on alguses tund aega selge, teen aknast pilte. Oletan, et sõidame üle Lõuna-Saksamaa (Berliini ei paistnud, seega möödume sellest paremalt), aga piltidele jäänu tuvastamisel selgus, et sõitis üle Tšehhi ja Poola.
Riiast edasi läheb pisem YL-BAC (Fokker 50). Läti lennusaatja on nagu Gareth Keenan. Tartusse maandumine on ka selge, algul sõidab Tartust mööda (ja ma mõtlen, et kui see ei olnud Tartu, siis mis asula see oli – ega ometi mitte Elva, see ju nii suur ikka ei ole), siis keerab maandumiseks ringi (ju vast, et mõlemalt poolt aknast linna tuled paistaksid). Läti lennukisse sisenemisel tegi mulle pisut muret, et mulle öeldi „Labvakar!”, nagu näeks ma välja nagu lätlane, aga siis panin tähele, et lennusaatja lihtsalt ütles „Labvakar!” ja „Good evening!” täpselt vaheldumisi.
Kas Märt Avandi elab tänapäeval Tartus? See noormees, kes lennukilt tuleva daami saatel ainsa platsi peal ootava takso suunas hüppab ja vist isegi käsi lehvitab, kui ma juba seal sees istun, on pisut tema moodi. Juba ammu enne Põlva maanteele jõudmist kostab takso raadiost, et tellitakse takso lennujaama (nime ei öelda). Pärast arvab E, et kui oli Märt Avandi, võinuks ikka takso peale võtta, mille peale aga arvan: „Ja mis siis, kui taksos oleks selgunud, et ei ole? Ja kuidas ma oleks kontrollinud, et on just Märt Avandi? Et „Märt, tee nalja!”?” (vrd filmist „Jan Uuspõld läheb Tartusse” koht, kuidas Uuspõld on autos, mida juhib Ott Sepp).
Lõpuks ka Baieri, Sudeedi ja Poola maastikuvaadete ning minu pildituvastusponnistuste galerii. Pildituvastus ehk pildile jäänud kohtade otsimine andis põnevaid kogemusi.
Esimeste lumiste kohtade tuvastamine oli kõige raskem (st need leidusid viimastena), kammisin Google Earthi päris põhjalikult. Lõpuks printisin pildid välja ja märkisin piirkonna, kus need pidid järgmiste piltide võtteaja ning lennusuuna järgi olema, ja keskendusin metsamustrite otsimisele sealt. Pildile jäänud ala küljed peaksid osutama otse lennuki poole.
Walsdorf. Vasakul kaadriserva taga on Bamberg.
Eelmise pildi vaateväli (vaatesuund on lõunasse).
Ahorntal. Vasakul kaadriserva taga on Bayeruth.
Obernsees: sellest Frangi Šveitsi külast tegin koguni kolm pilti.
Eelmise kahe pildi vaateväli (vaatesuunad on lõunasse)
Kemnath ja Ülem-Frangimaa maastik
Mehlmeisel ja veider lagendik, mis kaardilt osutuski olevat mäesuusarada (see ongi mäestik, Fichtelgebirge).
Eelmise kahe pildi vaateväli (vaatesuunad on lõunasse)
Mähring, viimane Saksamaa nurk: piir läheb metsas ümber küla.
Eelmise pildi vaateväli (vaatesuund on kagusse). Kollane joon on riigipiir.
Veehoidla, kergesti tuvastatav koht.
Veider muster, kahtlemata polügoon. Lähima asula nimi on Podbořanský Rohozec (endine Deutsch Rust), polügoon on omaette haldusjaotis, Vojenský újezd Hradiště. — Mõelge, mida arvaksid asjast marslased, kes ei tea, et see on lihtsalt suur lasketiir; vast oletaksid nad asjal olevat kultuslik otstarve. (Natl. Geographicus oli just kirjutis Nazca kõrbejoonistest; Google Earthist nägin, et kuulsaimad pildid on paaril ruutkilomeetril lähestikku. GE pilt on jooniste nägemiseks liiga hägune, ei paista – vt nn kondori pilt.)
Eelmise kahe pildi vaateväli (vaatesuund on kagusse).
Linn, mida algul arvasin vanalinna sarnase kujuga Saksa linnaks Rothenburg ob der Tauber (nüüd tean, et see on hoopis Lääne-Baieris): Žatec, endine saksa Saaz. Ajaloost on eri arusaam seniajani, võrrelge tšehhi ja saksa vikipeediakirjutist, kus üks jätab segased aastad 1945–1948 lihtsalt vahele.
Eelmise pildi vaateväli (vaatesuund on kagusse).
Pilt, millest tuvastamine alguse sai: eeldasin, et nii suurest ja hästi säilinud kindluslinnast peab kindlasti olema Saksa Wikipedias artikkel (ning kindlused olid kõik ainulaadse mustriga); siis muud pildid leidsin lennusuuna ja võtteaja järgi. Saan teada, et see on Terezín ehk saksa keeli Theresienstadt ehk koht, kus 1944. a võeti üles kuulus propagandafilm, kuidas füürer kinkis juutidele linna, ehk õnnest pakatavast elust koonduslaagris, millel on kummastav sarnasus 1953. a propagandafilmiga „Kolhoosis „Uus Elu”” (sh pildikeel, muusika).
Eelmise pildi vaateväli (vaatesuund on kagusse).
Alam-Sileesia: Lubin (Lüben) ja selle kunagine vasekarjäär
Eelmise pildi vaateväli (vaatesuund on kagusse).
Rogowo
Wisła ja Bydgoszcz (Bromberg). Siin ma juba aimasin, et oleme ammu Poola kohal ja jõgi on seega Visla, sest mis muu suur jõgi see nii kaugel enam olla saab, ning pildistasin suurt jõekäändu just eesmärgil, et pärast vaatan kaardilt, kust läbi lendasime.
Eelmise kahe pildi vaateväli (vaatesuunad on kagusse).
No comments:
Post a Comment