Morlokid on korraldanud jälle normaalsete inimeste mõnitamise ürituse, kus kõige kibedamal tööajal pannakse üürgama väga valjud sireenid, aetakse inimesed õue ja kuigi „ainult” veerand tunni pärast lastakse tagasi, üürgavad sireenid edasi. Algul arvan, et mul on läinud klaviatuur katki, aga ei, niisama ei tule salasõna vihaga välja. Kogu jamps muidugi selles, et õppusi nii tihedasti korraldada ei ole ilus (eelmine oli 30. VI) ja õppustel pole päris tulekahjuga midagi pistmist (nt eeldatakse, et kõik hädaväljapääsud on läbitavad ja paanikat ei teki) ning kuigi aetakse majast kaugele, et nagu ohutusse kaugusse, kui maja kokku kukub, ei ole korraldajad nagu kunagi näinud ühtki sõjafilmi ega nain-ileveni videot – kokkukukkuvast majast lendab sodi suure hooga vägagi kaugele ning selles lendavas sodis on teravaid pilpaid, kivitükke ja klaasikilde rohkem kui arvata.
Mu silmad saavad tööjuures näha asju, mida ma mitte öelda ei või, aga mida veel x aastat tagasi (kus x < 10) arvati ilmvõimatuks. Pärast leian selgituse ja luban kirjutada ka üksikasjaliku analüüsi, mis vahepeal kaela sadanud laviini tõttu, kole öeldagi, praegu (kirjutan seda siin 7. IX) ikka veel valmis ei ole.
Uus vene nali:
– Mida sa ajalehest otsid?
– Nekroloogi.
– Aga nekroloogid on ju tavaliselt tagapool!
– See nekroloog, mida mina otsin, tuleb esiküljele.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment