R, 2663. päev: teemapark

Eelmisel nädalavahetusel arutlesime teemaparkide teemal ja mul tuli mõte, et igas linnas võiks olla – ja mõnes vbl juba ongi – teemapark Viinamaa. Siis selle järel arutlesime, et üks ülikooliga linn, millel sidet välismaailmaga on vähe ja mille nime me praegast ei maini, on ka rohkem nagu teemapark.

Siis eile olid päris hüsteerilised minutid, mis lähtusid kirjakohast „Tambet elas paksu metsa sees”, mis sõnadega, nagu te ilmselt ei mäleta, kallid lugejad, alustas Eduard Bornhöhe jutustust „Tasuja”. Erilist hoogu andis arutelu, kustkohast nimi Tambet tuli, et päris eesti nimi see nagu ei ole – ajalooteemalises ilukirjanduses on autentseid ristisõja aegseid nimesid (nagu liivi Uldenago või Viezo) ju õige vähe – mispeale leidsin, et selle tagumine osa tuleb kindlasti samakõlalisest saksa sõnast ja kokku tähendaks nimi eesti keeli Tammevoodi. Ja et siis taolise meelitusega algas nii mõnigi esimene öö mõisniku juures, et tule vaata, mul on siin tagakambris üks Tammbett. Ja mis maimukesele nimeks sai, arvake ära. Või siis, et äkki on sõna hoopis vene päritolu, esimene osa on там, teine osa ei ole, vaid on üks teine ja päriselt natuke teise kõlaga ja ropp sõna. Jne.

Ja kui ma poleks täna hommikul pidanud lõpuks tööle minema, oleks paberile hakanud saama kollektiivne filmikäsikiri „Noor Kreutzwald”, mille algusstseen oleks nimitegelasel kibe äratundmine, et saksa keel ja hõberaha käib läbi kogu ilmamaa ainult vanasõnas, aga esimene ei aita palju noort häbelikku koduõpetajat Peterburis.